Esmaspäev, 3. mai 2021

Leinamisest - DailyOM

Alles eile mõtlesin - kas oleksin kaks aastat tagasi uskunud, et elu võib muutuda nii erinevaks varasemast... Võib-olla vaid teadlased oleksid suutnud sarnast asjade käiku ette näha. Ehkki mõistame ütlusi à la "kui inimesed teevad plaane siis jumalad naeravad" ning laulame rõõmsal meelel "ei me ette tea, mis elu meil tuua võib...", tundub päikesepaistelisel päeval ju ikkagi, et nii võikski jääda, alatiseks.

Igas halvas on enamasti ka head ning igas ootamatuses midagi, mis aitab meil õppida ja areneda. Igas valus, mida me kogeme, on ka peidus sügavust, mis tuleb sealt üles leida ning mis paneb meid elu teise külje pealt vaatama. Lein ja kaotusvalu? Praegusel ajal on see nii paljudele maailmas saatjaks, et seda on raske ette kujutada. 

Vahel, kui mingi sündmus või mälestus äratab minus mõne vana valu, tundub samuti, et see on midagi, mis ei lähegi kunagi üle. Kuid valu pehmeneb jälle, muutub, lahustub. Ja samas võib olla nii lihtne hakata end defineerima oma kaotuste järgi, kuid kas meil sellest just abi on... Üks hea kokkuvõtlik lugemine on selle kohta DailyOM lehel, lisan ka lingi ning proovin teha enam-vähem tõlke sellest:

Leinamise protsess
Lein võib esile kerkida mitmetes eluolukordades, ent see pole jääv seisund.

Kui kogeme laastavat kaotustunnet, näiteks armastatud inimese kaotust, unistuse või suhte purunemist, võivad meis esile kerkida tunded, millega on raske toime tulla. Sarnased tunded võivad esile kerkida ka siis kui oleme lahus kellestki või millestki, mis on olnud kindel osa meie elust. Ja kuigi võib tunduda, et oleme keset lõpmatuna näivat kurbuse ja tühjuse keerist, on tähtis meeles pidada, et need tunded pole jäävad. Pigem on kaotusvalu üks osa lahtilaskmise protsessist, mis võimaldab meil minna hoopiski sügavamale iseendasse, et avastada pimeduse rüpest uuesti valgus.

Tunded, mis kaasnevad kaotusega, võivad olla väga tugevad ning erinäolised. Esimene reaktsioon on sageli shokk või eitus, mis läheb üle vihatundeks. Sageli võib viha olla suunatud armastatud inimesele, kes on sind "hüljanud", teinekord võid olla vihane maailma peale, mis on sind ebaõiglaselt kohelnud. Ja kuigi leina kogetakse staadiumitena - eitusest vihani, kauplemiseni, masenduseni ja lõpuks leppimiseni - kulgevad need staadiumid tihtilugu spiraalselt, võime liikuda vahel neis edasi, ent siis jällegi tagasi. Võib olla hetki, mil naerad, tunned endas jõudu ja usku tulevikku. On tähtis lubada endale nende tunnete kogemist, nende voolamist, ehkki nad võivad tulla ja minna. Andes endale aega, olles kannatlik ja kaastundlik, leiad iseend jälle.

Liikudes läbi valu ja leina võime tunda, et me ei soovi nendest lahti lasta - kartes, et siis loobume ka kellestki või millestki, mille kaotasime. Me võime isegi pidada oma paranemist ebalojaalsuseks või allaandmiseks. Tuleb mõista, et kuigi valu tuhmub, jääb sinus alles kõik, mida sa armastasid ja kellest hoolisid - see on juba jätnud sinusse oma jälje. Aga kui oled lõpuks valmis laskma kaotusvalul hääbuda, saavad mälestused elada sinus täielikumalt. Pea meeles, et ka paranemine on osa leina spiraalsest teekonnast ning lubades endal taas terveneda, oled sa osa loomulikust kulgemisest, mis kuulub elutantsu juurde.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar