Aprilli teine pool

Sooja, sooja!

Nii juba tahaks, et läheks soojemaks... Aga samas kui pole võimalik kogu aeg jälgida, mis peenardel toimub, saab kevadiste õite ilu jahedate ilmadega veidi kauem nautida. Kuigi õied avanevad justkui salaja, sest pole parajasti kedagi neid vaatamas...


Kirgaslillede aeg hakkab läbi saama, krookuseid tegelikult vist praeguseks enam polegi - esimesed pildid on aprilli keskpaigast (16. aprill), enamus aga 21. aprillist... Üks peenar on mul pärast ümberkaevamist pisikesi kirgaslillesibulaid täis, heameelega istutaks nad väikeste gruppidena kokku kuid mõned sibulad on väga sügaval ning neid on päris keeruline teiste taimede vahelt kätte saada...

Seni kui taimed veel väikesed, on peenrakuju hästi näha. Siin on paar aastat tagasi tehtud peenar, kus kevadisteks rõõmustajateks on mõned scillad, samuti peaks juba näha olema nartsisse ning eelmisel aastal istutatud tulpe. Kahjuks on nendes peenardes olnud eelmistel aastel soovimatuteks külalisteks ka mügrid, mistõttu juba päris suureks kasvanud tulbitaimedel söödi just eelmisel kevadel sibulad lihtsalt enne õitsemist alt ära... Tulbid olid küll korvidesse istutatud kuid see paraku ei aidanud. Nüüd saan aru, miks mu ema tulpide istutusnõud alati lisaks ka igasugu võrkudesse mähkis...

Aga korralik aednik ilmselt teeks ka kivide äärest väikese riba murust puhtaks, sest muidugi hakkab muru kivide vahelt või alt peenrasse tulema ning sealt on teda juba keerukam välja sikutada...



Selles peenras on lisaks sinistele valged siniliiliad, mis mulle väga meeldivad. Lisaks on praegu ilus vaadata kasvavaid lehepuhmaid - paljude taimede lehekuju on väga kaunis ka ilma õiteta.

 

Lilla õiega jumikas

Esimesed kobarhüatsindid

Üks lupiinidest

Ühes vanemas peenras on palju priimulaid, mis just praegu end aina suuremaks kasvatavad.

Tegelikult on küll tore, et neid ühes peenras nii palju on kuid samas olen mõelnud, et kevadel oleks igas peenras tore mõni selline värvilaik - muud lilled ju väga veel ei õitse sellel ajal.

Kusagilt murust sai eelmisel aastal ümber istutatud selline tegelane. Selgub, et ta on väga hästi leviv, nii et pean ümber mõtlema, kuhu teda oleks parem paigutada... Nime ma kahjuks ei tea, aga ta on selle ühe sügisega rõõmsalt end tulpide ja kobarhüatsintide vahele kasvatanud. Pinnakattetaimeks seega näib, et oleks väga sobilik :)

Kurereha Samobor

Samas peenras teisel pool on oma kirjude lehtedega rõõmustav kurereha "Samobor". See on ka istutatud eelmisel kevadel kuid on aastaga väga hästi kohanenud.

Veel üks eelmisel aastal tehtud peenar kus on mitu väikest okkalist tegelast. Loodetavasti pole sildid talvega ära kadunud - need nimed peaks küll enda jaoks üles märkima...

Ilusad sametised on ka tavalise siniseõielise jumika lehed.

Kasvuhoones kasvab hoogsalt püsikrukola, mida on paari aasta jooksul saanud rohkemgi kui mul endal vaja. Nii et kui keegi huviline satub lugema, annan heameelega ära. Maitselt on ta veidi vürtsisem kui üheaastane rukola aga salati sisse lisatuna ei ole vürtsisus enam nii tuntav...

Murus aga õitseb mesilaste rõõmuks ikka veel lõokannus :) Ka seda jagub nii palju, et heameelega saaksin jagada. Tal on selgelt äratuntavad kollased ümarad mugulad.

Kui arvestada sellega, et hetkel on muude toimetustega kiire, peaks lausa tänulik olema, et veel soojemaks pole läinud - nii säilib lootus, et vahepeal umbrohud kultuurtaimede üle võimust ei jõua võtta ja saab ikka ise midagi selles asjas ära teha :)

Eelmisel suvel sai tegelikult lausa 2 uut peenart tehtud, kolmas oli juba poolenisti valmis ning sai lõpetatud. Eks see kevad nüüd näitabki kui hästi-halvasti see tegemine õnnestus ning kui palju tuleb sealt veel uut, seemnetest tärkavat umbrohtu välja noppida...

Harilik lõokannus

Esimesed külalised Suurupis

Päris esimesed olid siiski lumi- ja märtsikellukesed, mis aastatega on end muru sees paljundanud. Rõõmus üllatus olid täidisõielised lumikellukesed, mis paar aastat tagasi sai teiste hulgast avastatud - need olen peale mõne üksiku isendi peenardesse kolinud. Ja rõõmu pakuvad ka looduslilled, mis varakevadel värve pakuvad ja järjest hoogsamalt murus koha on sisse võtnud (kuldtäht jt). 

Sortide nimed paraku kaovad minu puhul väga kiiresti, tavaliselt kui sügisel istutan, on kevadeks juba kadunud. Järgmised krookuselised iludused on ka juba mõned aastad nendes peenardes olnud ning minu rõõmuks on nad väga hästi end sisse seadnud - tundub, et selle aastakesega on neid ka juba veidi rohkem saanud :)








Rõõmus roosa üllataja maja kõrval peenras :) Kahjuks jääb õitseaeg küll enamasti üsna lühidaks, ent kuna lill alustab õitsemist ühena esimestest, on rõõm temast seda suurem!

Ka pushkiiniad on ühed viimase aasta lemmikutest - valged sinise triibuga õied on nii elegantsed ja rõõmustavad silma samuti juba varakult.

Ühed esimestest, keda saab lillepoest kaasa haarata, et nad meid oma värvidega rõõmustaksid. Pildilt pole näha aga need võõrasemad on kodu leidnud vana kännu sees, mis ehk veel vähemasti mõned aastad sel otstarbel kasutust leiab :)

Esimest aastat rõõmustab peenras oma erksa värviga iiris.

 Ka margareetad on ilusad - mis teha, et n.ö umbrohi, oma muru sees meeldib ta ikkagi rohkem kui võilill, kes samuti pildile trüginud... Mõtlesin eelmisel aastal proovida võilille juurikatest kohvi teha aga pole senmaani selleni jõudnud kuigi materjali ju jaguks ;)

 Ja nagu näha...

 ... päev-päevalt

 kasvavad kõik suuremaks,

 puhkeb aina rohkem ja rohkem 

 õisi!

Lõpetuseks meeldetuletus iseendale ühest parajalt suurest tööst...

Kunagi pidi meie piir jooksma selle nurkliku peenra ääri mööda (siinpoolne äär on tee kõrval, kaugemal oleks olnud piir naabritega).

Ma ikka mõtlen, et ega ma ei oleks ju samasugust kandilist peenart teinud kui mul oleks teada olnud, et piir kaugemalt jooksma hakkab (nüüd jookseb ta nende kivide tagant, mis kaugemal paistavad)... Nii võõras tundub nüüd see nurgeline piir. Aga siis tundus see loomulik, ka teine peenar on sarnane (näha järgmisel pildil).

Sel suvel aga ootab siis ees nende ümbertegemine. Eks siis näeb, mis saab. Nii tee äärest algavana pole enam mõtet uusi peenraid teha, isegi kui kuju oleks kenam, ümaram. Need paar aastat on näidanud, et ikka keegi sõidab peenraäärest üle, talvel jäävad taimed teelt lükatava lume alla või sõidab neist mõni suurem masin üle. Teeremondi ajal kallasid ehitajad nagu spetsiaalselt just peenra peale oma kruusahunniku (terve selle teejupi ääres pole üheski teises kohas peenart - ükskõik, milline teine koht oleks sobinud)... Nii et kogemusi teeäärse peenra ebasobivusest on kuigi ise lootsin, et see võiks olla just nagu elav piire meie maajupile.

Ehk on sügiseks juba mõned ümaramad vormid nende kandiliste asemel :)