kolmapäev, 25. november 2020

Novembrikuised tomatid... ;)

Ei õnnestu enam sugugi blogida. See harjumus peab ikka kindel olema, et jaksaks ja jõuaks. Kuna kevadest alates on aeg hoopis teine - meie peres kohe mitmes mõttes - siis see ka mõjutab. Tundus tõesti, et linnast väljas olles jõudis ka õues jõudsamalt toimetada ning tekkis lootus, et ehk saabki selle suvega aiaga kuidagi paremini järje peale. Aga läks ikka teisiti. Maikuu alguses sai meie tütar diagnoosiks 1. tüüpi diabeedi ning sestpeale keerles elu väga suures osas selle ümber. Ja see oli ka täpselt see aeg, kus 5 päeva haiglas tähendas seda, et tagasi jõudes oli kõik suure hooga üle pea kasvanud... Või hoopiski kõrvetava kevadpäikese käes ära kuivanud (tomatitaimed). 

See eluaegne kaaslane on meil nüüd alati kõrval. Esimesed nädalad või esimene kuu läkski vist peamiselt söögiaegu ja süsivesikuid planeerides ja lugedes, lõputult näitusid võttes jne jne. Eks me tasapisi harjusime. Ja harjume ikka edasi, nüüd juba üle kuu aega insuliinipumbaga. Isegi see pole mõnes mõttes lihtsam, sest pump hakkab ka öösel kohe kisama kui veresuhkur liiga kõrgeks tõuseb. Ja meil nüüd aina tõusebki, sest kasvava lapse organism on muutumises (oma kõhunääre ilmselt nüüd päriselt enam ei tööta ja samas kasvuhormoon mõjub nii, et juba keset ööd hakkab veresuhkur heast peast aina tõusma). Kuude kaupa aega, kus pole ühtegi rahulikku ööd, hakkab lõpuks paraku mõjuma...

Aga oih, ma pidin hoopiski tomatitest kirjutama - ja rõõmustama, et isegi novembrikuus oli veel enda kasvatatud vilju võtta. Eks osaliselt ka just seetõttu, et nad hilja kandma hakkasid - kuid mis seal siis ikka!

Need siin suuremas nõus on tegelikult varasemad kui novembrikuu tomatid, pigem vist suvelõpu tomatid. Siin on näha nii Indigo Rose tomateid, mis üllatasid jälle oma hea vastupidavusega kui ka Indigo Pear Drops. Paljud viljad sellel pildil on veel rohelised, ent tegelikult üks kõige maitsvamaid minu arvates ongi näiteks väikeseviljaline Green Envy, samuti on üks rohelisi lemmikuid suuremate viljadega Hiiumaa Roheline, mille kasvatamine sel aastal küll ei õnnestunud. 

Tegelikult peaksin ikkagi pingutama ja üles kirjutama sel aastal kasvuhoones olnud sordid. Mõned said liiga hilja pandud ning need ei jõudnudki omadega viljadeni. Meie kasvuhoone on ka vana, ei hoia väga sooja ning lõpetuseks kukutas jälle ühe vana klaasi ka katki... Kevadel aga kiusas ka mingi elukas, kes noored taimed läbi näris (vist mingi ussike/tõuk, kes taimede ümbruses end mullas peitis). Päris mitu (5-6?) ilusat taime läksid selle nahka...

See imeline kausike ongi aga novembrikuu algusest, valmivate tomatite hulgast valitud ilusate värviliste viljadega :) Mitmed kollased tomatid kandsid sel aastal hästi, ehkki ma nende hingeelu alati siiski päriselt ei taba. Näiteks selline nagu Estonian Yellow Cherry, mille kusagilt välismaalt tellisin - ta nagu oleks tahtnud palju kanda, ent vist jäi tema jaoks kastmist väheseks, mistõttu ta viskas paljud viljad maha ;)... Aga näiteks poetomatilt võetud seemnest kasvatatud piklik väike kollane tomat oli üks selline, mis kandis tohutult ning viljad olid mõnusa maitsega. Lisaks meeldis mulle eelmisel aastal väga hästi kandnud "Artisan Blush Tiger" (piklik, kollase-oranzhikirju vili), mis sel aastal oli tagasihoidlikum, ent siiski ka enam-vähem. Ka tumedam kirsstomat oli hea (võis olla samuti endavõetud Kumato kirsi seeme) ning väikeste viljadega tomatite kasvatamine tundub pika soojema sügise puhul üsnagi mõistlik. Ilusad suured ja terved taimed kasvasid veel ka ühel kollase väiksema viljaga sordil nimega Yellow Gooseberry. Suuremaviljalisi tomateid mul vist oligi sel aastal palju vähem ning need, mis olid, ei kandnud eriti. Ahjaa, üks oranzhikas oli, mis oli varajasem ning üsna maitsev - nimi kahjuks praegu ei meenugi...

Mõned sordid võisid mul muidugi vabalt ka täiesti segi minna omavahel, kuna ettekasvatusel kukkus mul üks minikasvuhoone ilusate taimedega pikali, tänu väga tuulisele ilmale. Õnneks polnud sellel päris nii hulle tagajärgi kui hilisemal päikesekõrvetusel, mis kümnete kaupa taimi ära hävitas, kui mind valvamas polnud... Aga lõppkokkuvõttes vist oligi nii hea, sest mitmed taimed olid igaks juhuks koolilaada jaoks kasvatatud ning seda ju ei tulnudki sel aastal. Järgmisel kevadel tuleks rahulikumalt võtta, püüan endale seletada - aga ega need loogilised seletused vist eriti ei mõju kui kevade poole näpud jälle väga sügelema hakkavad ning on hirmus vajadus uusi sorte ka katsetada...

Igal juhul olen tänulik, et saame ilmselt veel isegi detsembri algul mõned pisikesed oma tomatid suhu pista!

kolmapäev, 8. jaanuar 2020

Veekeetmisest ja teetegemisest veel

Käisime eile ühtedel toredatel inimestel külas ja jõime väga maitsvat rohelist teed. Ning peab tunnistama, et jälle kord sain aru, et ega mina seda rohelist teed ilmselt õigesti ei tee ning seetõttu see kodus ka nii hästi ei maitse.

Teetegemise kuldreeglitest saab lugeda siit:
https://teepood.eu/2016/05/03/tee-valmistamise-kuldreegild/

Rohelise (ning Jaapani ja valge) tee kohta kirjutatakse seal nii:

Selle tee jaoks on kõige sobilikum vesi temperatuuriga 80-90 kraadi, mõndade sortide jaoks (näit Sencha) isegi madalama temperatuuriga. Lase veel keema tõusta ning jahuta enne tassi valamist maha. Sõltuvalt teest vajad  3-5 spl teelehti ühe liitri vee kohta. Tõmbeaeg 2 kuni 4 minutit. 

Rohelist teed võib kasutada kolme tõmmise tegemiseks. Küll aga ei tohi vahepeal lehtedel täiesti ära kuivada lasta. Jaapanlastel on selline ütlus: "Esimene tõmmis on kibe nagu elu, teine on tugev nagu armastus ning kolmas on mahe nagu vanaduspõli."

Kuidas siis vee temperatuuri teada, kui pole just temperatuurimõõdikuga veekeetjat? Selle kohta oli soovitus kusagil foorumis, et kui vesi aurama ja kergelt mullitama hakkab, ongi temperatuuriks 70-80 kraadi. Siiski pooldati ikkagi vee läbikeetmist ning seejärel jahtuda laskmist. Teisest küljest leidus neid, kes leidsid, et läbikeedetud vesi on n.ö surnud ja ei kõlba enam kusagile.

Kindlasti on ka selles tõde, ent samas tee tegemiseks ju vett enamasti siiski keedetakse - meie oma koduseid taimeteesid tehes valatakse teematerjalile ju justnimelt keev vesi, et taimedest võimalikult palju kätte saada...

Keetmise vastu on ka palju argumente, eriti ohtlik on sama vee korduv keetmine, kus võivad moodustuda hoopis uued ühendid:
https://tervis.ohtuleht.ee/683346/ara-kunagi-keeda-juba-keedetud-vett-see-on-tervisele-ohtlik
http://eestivesi.ee/kasulik-teada/keeta-voi-mitte-keeta/

Niisiis viimasest uudisest leiab lause, et teadjad soovitavad kasutada kohvi ja tee tegemiseks vett, mis on just keema hakkamas. Öeldakse nii:
...on meil tegemist energeetiliselt surnud keeduveega. Keedetud vesi on maitsetu, energeetiliselt surnud, mõjub organismile võõrkehana ning on ka seetõttu tervisele kahjulik.

Ja lõpuks, keetmisel kaotab vesi osa talle omasest vedelkristalsest struktuurist, samuti kaob informatsioon, mälu. Kuna organism vajab struktureeritud vett, on ta sunnitud kasutama lisaenergiat selle vee struktureerimiseks. Keedetud vee regulaarsel tarbimisel avaldavad need energiakaod olulist mõju inimese tervisele, kokkuvõttes eluea pikkusele. Eespool mainitu tähendab, et  keeta klooritud vett on vahest isegi ohtlikum kui juua toorest.

Tiibeti meditsiin hoiatab, et ühe ööpäeva seisnud joogi tarbimine on kahjulik: vesi muutub valdavalt õhust vette sattuvate mikroorganismide tõttu bakterioloogiliselt ohtlikuks.

Kokkuvõttes jõuan ise ikkagi mõtteni, et elus on palju asju, mida tuleb teha täpselt ning samas mitte kiirustades. Kiirustades tegemine tähendab minu puhul tavapäraselt seda, et mul on samaaegselt mitu asja toimetamisel... Silme ette tuleb nüüd aga pilt meie eilsest võõrustajast - mõtlesingi, miks ta seal köögipoolel seisab ja ei tule teetegemise vahepeal meie juurde laua äärde istuma. Aga tee sai maitsev ilmselt tänu just sellele - täpselt keedetud teevesi ning täpne tõmbamise aeg. Kui jooksed ringi ja teed muid asju, siis saabki vesi kas liiga kuum või liiga külm, või hoopiski mitmekordselt keedetud, samuti tõmbab tee enamasti liiga pikalt ja kaotab oma hõrgu maitse ja aroomi. Hea tee väärib aja mahavõtmist, oma väikest tseremooniat - isegi kui see on lihtsalt pisikene paus, mitte vana jaapani traditsioon, millest ilmselt vähesed võõramaalsed osa saavad.

Päris teetseremoonia kohta:
http://www.kotli.ee/teetseremoonia/
https://www.hkhk.edu.ee/vanker/aasiatoit/teetseremoonia-jaapan.pdf
https://coffee.ee/jaapani-teetseremoonia.html/
https://parnu.postimees.ee/239455/jaapani-teetseremoonia-kujutab-endast-lausa-teadust

Nagu ütleb Postimehes ilmunud artiklis Kertu Bramanis, on teetseremoonia loodud selleks, et kiirustavas argipäevas võtta korraks aeg maha, pühenduda kombetalitusele ja unustada kõik mured. Teetseremooniaid korraldatakse intiimses teemajakeses, kus valitseb ääretu lihtsus, minimalism, mis aitab oma hingega kontakti saada. Rituaali märksõnadeks on harmoonia, aupaklikkus, kirgastumine ja hingerahu. Teetseremoonia kuulus samuraide kasvatuse juurde, andes arusaama, et üks kaunis hetk võib olla olulisem kui kogu üürike eksistents. Teejoomise ajal ei räägita, ja kui suheldaksegi, ei võeta kindlasti jutuks poliitikat, sporti ega päevateemasid. Püütakse tajuda hetke ülevust ja ilu.