Käisime eile ühtedel toredatel inimestel külas ja jõime väga maitsvat rohelist teed. Ning peab tunnistama, et jälle kord sain aru, et ega mina seda rohelist teed ilmselt õigesti ei tee ning seetõttu see kodus ka nii hästi ei maitse.
Teetegemise kuldreeglitest saab lugeda siit:
https://teepood.eu/2016/05/03/tee-valmistamise-kuldreegild/
Rohelise (ning Jaapani ja valge) tee kohta kirjutatakse seal nii:
Selle tee jaoks on kõige sobilikum vesi temperatuuriga 80-90 kraadi, mõndade sortide jaoks (näit Sencha) isegi madalama temperatuuriga. Lase veel keema tõusta ning jahuta enne tassi valamist maha. Sõltuvalt teest vajad 3-5 spl teelehti ühe liitri vee kohta. Tõmbeaeg 2 kuni 4 minutit.
Rohelist teed võib kasutada kolme tõmmise tegemiseks. Küll aga ei tohi vahepeal lehtedel täiesti ära kuivada lasta. Jaapanlastel on selline ütlus: "Esimene tõmmis on kibe nagu elu, teine on tugev nagu armastus ning kolmas on mahe nagu vanaduspõli."
Kuidas siis vee temperatuuri teada, kui pole just temperatuurimõõdikuga veekeetjat? Selle kohta oli soovitus kusagil foorumis, et kui vesi aurama ja kergelt mullitama hakkab, ongi temperatuuriks 70-80 kraadi. Siiski pooldati ikkagi vee läbikeetmist ning seejärel jahtuda laskmist. Teisest küljest leidus neid, kes leidsid, et läbikeedetud vesi on n.ö surnud ja ei kõlba enam kusagile.
Kindlasti on ka selles tõde, ent samas tee tegemiseks ju vett enamasti siiski keedetakse - meie oma koduseid taimeteesid tehes valatakse teematerjalile ju justnimelt keev vesi, et taimedest võimalikult palju kätte saada...
Keetmise vastu on ka palju argumente, eriti ohtlik on sama vee korduv keetmine, kus võivad moodustuda hoopis uued ühendid:
https://tervis.ohtuleht.ee/683346/ara-kunagi-keeda-juba-keedetud-vett-see-on-tervisele-ohtlik
http://eestivesi.ee/kasulik-teada/keeta-voi-mitte-keeta/
Niisiis viimasest uudisest leiab lause, et teadjad soovitavad kasutada kohvi ja tee tegemiseks vett, mis on just keema hakkamas. Öeldakse nii:
...on meil tegemist energeetiliselt surnud keeduveega. Keedetud vesi on maitsetu, energeetiliselt surnud, mõjub organismile võõrkehana ning on ka seetõttu tervisele kahjulik.
Ja lõpuks, keetmisel kaotab vesi osa talle omasest vedelkristalsest struktuurist, samuti kaob informatsioon, mälu. Kuna organism vajab struktureeritud vett, on ta sunnitud kasutama lisaenergiat selle vee struktureerimiseks. Keedetud vee regulaarsel tarbimisel avaldavad need energiakaod olulist mõju inimese tervisele, kokkuvõttes eluea pikkusele. Eespool mainitu tähendab, et keeta klooritud vett on vahest isegi ohtlikum kui juua toorest.
Tiibeti meditsiin hoiatab, et ühe ööpäeva seisnud joogi tarbimine on kahjulik: vesi muutub valdavalt õhust vette sattuvate mikroorganismide tõttu bakterioloogiliselt ohtlikuks.
Kokkuvõttes jõuan ise ikkagi mõtteni, et elus on palju asju, mida tuleb teha täpselt ning samas mitte kiirustades. Kiirustades tegemine tähendab minu puhul tavapäraselt seda, et mul on samaaegselt mitu asja toimetamisel... Silme ette tuleb nüüd aga pilt meie eilsest võõrustajast - mõtlesingi, miks ta seal köögipoolel seisab ja ei tule teetegemise vahepeal meie juurde laua äärde istuma. Aga tee sai maitsev ilmselt tänu just sellele - täpselt keedetud teevesi ning täpne tõmbamise aeg. Kui jooksed ringi ja teed muid asju, siis saabki vesi kas liiga kuum või liiga külm, või hoopiski mitmekordselt keedetud, samuti tõmbab tee enamasti liiga pikalt ja kaotab oma hõrgu maitse ja aroomi. Hea tee väärib aja mahavõtmist, oma väikest tseremooniat - isegi kui see on lihtsalt pisikene paus, mitte vana jaapani traditsioon, millest ilmselt vähesed võõramaalsed osa saavad.
Päris teetseremoonia kohta:
http://www.kotli.ee/teetseremoonia/
https://www.hkhk.edu.ee/vanker/aasiatoit/teetseremoonia-jaapan.pdf
https://coffee.ee/jaapani-teetseremoonia.html/
https://parnu.postimees.ee/239455/jaapani-teetseremoonia-kujutab-endast-lausa-teadust
Nagu ütleb Postimehes ilmunud artiklis Kertu Bramanis, on teetseremoonia loodud selleks, et kiirustavas argipäevas võtta korraks aeg maha, pühenduda kombetalitusele ja unustada kõik mured. Teetseremooniaid korraldatakse intiimses teemajakeses, kus valitseb ääretu lihtsus, minimalism, mis aitab oma hingega kontakti saada. Rituaali märksõnadeks on harmoonia, aupaklikkus, kirgastumine ja hingerahu. Teetseremoonia kuulus samuraide kasvatuse juurde, andes arusaama, et üks kaunis hetk võib olla olulisem kui kogu üürike eksistents. Teejoomise ajal ei räägita, ja kui suheldaksegi, ei võeta kindlasti jutuks poliitikat, sporti ega päevateemasid. Püütakse tajuda hetke ülevust ja ilu.
C'EST MOI! - Iga väike samm on osa pikast teekonnast.
