Kiirustav juunikuu...

Püüdsin just paari väikest mesilinnukest pildile saada kuid neil oli nii kiire-nii kiire... Kõrvaloleva pildi peale on jäänud küll muud tegelased. Ma oletan, et tegu on ehk miskit sorti kontpuuga. See on nii tore kui mõnel taimel on päris oma lugu ja sellel taimel see on.

Meie suvekodus on see taim vist kolmandat aastat aga ma seda paraku kusagile kirja ei pannud, siis ei pidanud ma veel ka Suurupi päevikut, mida alustasin 2014. aasta sügisel.

Linnas on meil olnud viimased kümmekond aastat üsna muutusterikkad kuigi praegu tundub nagu oleks kõik juba ammu just nii nagu nüüd. Tänu naabrite julgele pealehakkamisele sai taastatud-ümber ehitatud vana kuur, mille asemel on praegu harjutusruum ning korralik kuur, isegi väike saunaruum. Meie ehitustöödega samal ajal kerkis ka teisele poole päris uus maja. Lõpuks läks kõik sellega enam-vähem hästi aga muidugi tehti uus maja varasemast hoonest kõrgem (sobivalt olid kõik dokumendid vana ehitise kohta kadunud jne). Maja tehti aga mitte nii nagu need kõige vanemad, mis kohe kõnnitee kõrvalt algavad vaid pisikese tagasiastega (kui nii öeldakse.). Seoses sellega jäi ette pisikene haljasala. Ning üllatus-üllatus, ühel päeval oli üks sinna istutatud taimedest välja tõmmatud ning asetatud kenasti meie hoovi, prügikasti kõrvale. Praegu kui meil on juba tükk aega korralik värav, seda enam teha ei saakski.

Võin vaid oletada, et ehk sattus taim kogemata teisest sordist, või oli vaja selle koha peal veel midagi toimetada ja arvati, et põõsahakatis seda solgutamist üle ei ela. Minu arvates oli see igal juhul kena tegu, anda taimele võimalus kusagil mujal, selle asemel, et teda lihtsalt prügikasti visata. Meie juures tunneb ta end igatahes hästi ning punased võrsed rõõmustavad ka muul ajal, mil rohelust polegi.
Paigutasime ta oma vana heki otsa ning seal lisab ta kenasti heledamaid toone ja mängulisust oma lookleva kujuga.

Ei suutnud kiusatusele vastu panna ja panin pildi tema täissuuruses ;)

Juba mitmendat kevadet imetlen ka arooniaheki juppi tema õitsemise ajal. Õied on nii ilusad ja kenade punaste tolmukatega. Ka sügisel on temast rõõmu, sest arooniasiirup koos mõne lisandiga on alati hea lihtne variant talvisteks morssideks.

Ka lumepall on õitsemist alustanud.
















Kurerehagi on päris kena, ehkki ta on end täiesti ise meie traataia äärde sokutanud. Kui ma suudaksin seda aiaäärt kuidagi taltsutada siis võiksin ilmselt rahuliku südamega ka tema sõbra Samobori siia sokutada. Paari aasta tagune katsetus aga näitas, et see maa on nii tihedalt rohu- ja umbrohujuurtest läbi kasvanud, et korralikumat peenart teha on paras töö. Kuid ma pole veel lootust maha matnud ;)

Esimene varajase pojengi õis ning vaade juba paar päeva hiljem.

 

Esimene vana pargiroosi õis - kahju, et lõhna ei saa kuidagi pildile!

Ja milline geniaalne mõte - valge sinilatv valge seina ääres ;)

Jalutuskäik jätkub juba aia pool - esimesed erkroosad õied, ilmselt Robinson's Giant vms, ent ka algsest aiast on jäänud päris sarnane variant seda neitsikummelit, mis ka just õitsemist alustab. Kui kaevasin vana taime murust välja ning avastasin tema ümbert natuke sinna tekkinud tütartaimi, näitasid need aasta hiljem aga hoopiski heleroosat värvi. Erk värv on siiski ilusam...

Vana aia pärandus - siberi võhumõõk, kes on ka alles nüüd, pärast mitut tagasihoidlikumat aastat rohkem õitsema hakanud.

Vist ka mõni vanem sort - võttis tükk aega hoogu, enne kui õitsema hakkas kuid nüüd tuleb mul tema alt kõvasti teisi taimi päästa, mis sinna varju on jäänud.

Samuti ise seemnest kasvatatud karikakar kuid ei vastanud paraku lubatule - pidi olema täidisõieline Crazy Daisy ent võta näpust! Oma lihtsuses ilus ikkagi...

Vana aia pärandus - kadakkaer?

Üllatus kollase-valge peenras... Peenar sai alles eelmisel suvel tehtud, vana peenra asemele. Kevadel üllatavad seal kirgaslillede hordid, sest nende väikseid sibulaid lipsas palju mulda tagasi. Siis korjasin sealt vanu punaseid tulpe ning nüüd siis kollase asemel oranzh moon...

See väikene moon on ka pärast õielehtede langemist päris huvitav.

Ootan põnevusega, mis sellel aastal toimub - angervaks-raudrohi Parker's Varietet, mis sai eelmisel aastal seemnest külvatud.

Samuti eelmisel aastal seemnest külvatud lina Sky Blue ning healt jagajalt saadud liivatee. Pean nüüd mõtlema, kas ehk siiski ilusast vaatepildist hoolimata ruttu õied ära korjata - mulle see tee lihtsalt niiväga maitseb! Lina aga näitas õisi juba ka eelmisel aastal kuigi muidugi mitte nii külluslikult.

 Jälle esimesed õied - seemnest külvatud alpi aster "Violet". Pilt hästi ei näita aga tegu üsna madala lillega.

Ka kannikesed on ise külvatud ja õnneks peavad juba teist aastat vastu. Nimi on küll paraku juba kaotsis.

Vene ussikeel Red, eelmisel kevadel Repsu Taimetalust tellitud.

Selle kena taimekese nime pean küll järgi vaatama..

Veel üks selle aasta üllataja on suur punane moon. Minu mäletamist mööda külvasin ta isegi ehk kolm aastat tagasi ning ükskuid õisi olen ka näinud. Kuid sel aastal näitab ta esmakordselt siis niiiii suuri õisi! Oleks teadnud, ei siis teda küll kusagile kuuripeenrasse oleks sokutanud ;)

 

Sinilatv ja lupiinid.

S

Kurekell.

 Kuldlauk, viltune lauk?

Veel keegi lauguline? Sel aastal väga madalate õievartega, aga võib-olla nii peabki?

Seemnest kasvatatud roosa merikann.

Seemnest kasvatatud maran "Karmen".

Ja aitab ehk selleks korraks küll :)

Oi, tegelikult lõpetan siis sellega, millega tahtsin alustada - mesimummid toimetamas!