Esimesed külalised Suurupis

Päris esimesed olid siiski lumi- ja märtsikellukesed, mis aastatega on end muru sees paljundanud. Rõõmus üllatus olid täidisõielised lumikellukesed, mis paar aastat tagasi sai teiste hulgast avastatud - need olen peale mõne üksiku isendi peenardesse kolinud. Ja rõõmu pakuvad ka looduslilled, mis varakevadel värve pakuvad ja järjest hoogsamalt murus koha on sisse võtnud (kuldtäht jt). 

Sortide nimed paraku kaovad minu puhul väga kiiresti, tavaliselt kui sügisel istutan, on kevadeks juba kadunud. Järgmised krookuselised iludused on ka juba mõned aastad nendes peenardes olnud ning minu rõõmuks on nad väga hästi end sisse seadnud - tundub, et selle aastakesega on neid ka juba veidi rohkem saanud :)








Rõõmus roosa üllataja maja kõrval peenras :) Kahjuks jääb õitseaeg küll enamasti üsna lühidaks, ent kuna lill alustab õitsemist ühena esimestest, on rõõm temast seda suurem!

Ka pushkiiniad on ühed viimase aasta lemmikutest - valged sinise triibuga õied on nii elegantsed ja rõõmustavad silma samuti juba varakult.

Ühed esimestest, keda saab lillepoest kaasa haarata, et nad meid oma värvidega rõõmustaksid. Pildilt pole näha aga need võõrasemad on kodu leidnud vana kännu sees, mis ehk veel vähemasti mõned aastad sel otstarbel kasutust leiab :)

Esimest aastat rõõmustab peenras oma erksa värviga iiris.

 Ka margareetad on ilusad - mis teha, et n.ö umbrohi, oma muru sees meeldib ta ikkagi rohkem kui võilill, kes samuti pildile trüginud... Mõtlesin eelmisel aastal proovida võilille juurikatest kohvi teha aga pole senmaani selleni jõudnud kuigi materjali ju jaguks ;)

 Ja nagu näha...

 ... päev-päevalt

 kasvavad kõik suuremaks,

 puhkeb aina rohkem ja rohkem 

 õisi!

Lõpetuseks meeldetuletus iseendale ühest parajalt suurest tööst...

Kunagi pidi meie piir jooksma selle nurkliku peenra ääri mööda (siinpoolne äär on tee kõrval, kaugemal oleks olnud piir naabritega).

Ma ikka mõtlen, et ega ma ei oleks ju samasugust kandilist peenart teinud kui mul oleks teada olnud, et piir kaugemalt jooksma hakkab (nüüd jookseb ta nende kivide tagant, mis kaugemal paistavad)... Nii võõras tundub nüüd see nurgeline piir. Aga siis tundus see loomulik, ka teine peenar on sarnane (näha järgmisel pildil).

Sel suvel aga ootab siis ees nende ümbertegemine. Eks siis näeb, mis saab. Nii tee äärest algavana pole enam mõtet uusi peenraid teha, isegi kui kuju oleks kenam, ümaram. Need paar aastat on näidanud, et ikka keegi sõidab peenraäärest üle, talvel jäävad taimed teelt lükatava lume alla või sõidab neist mõni suurem masin üle. Teeremondi ajal kallasid ehitajad nagu spetsiaalselt just peenra peale oma kruusahunniku (terve selle teejupi ääres pole üheski teises kohas peenart - ükskõik, milline teine koht oleks sobinud)... Nii et kogemusi teeäärse peenra ebasobivusest on kuigi ise lootsin, et see võiks olla just nagu elav piire meie maajupile.

Ehk on sügiseks juba mõned ümaramad vormid nende kandiliste asemel :)