Eelmise postituse tulbimurele mõeldes leidsin, et olen aasta tagasi kenasti pilti teinud ka nendest tulpidest, mis selle talvega võib-olla on kaotsi läinud. Ühtede puhul tean kindlasti, et mingil kummalisel põhjusel nad lihtsalt mädanesid ära. Ometigi polnud eriti märg koht, pigem isegi muust pinnasest veidi kõrgemaks tõstetud. Aga arvan, et ehk olid nad mul lihtsalt liiga tihedalt kokku pandud ning see neile ehk saatuslikuks saigi...
Eelmisel aastal tervitas meid suvilas selline kena puhmakene. Juba jaanuarikuu alguses leidsin vanast külmast kasvuhoonest õiekese, mis vapralt talve trotsis (ka eelmise aasta alguses oli ju üsna soe). Üksikust õiekesest sai märtsi-aprillikuus juba suurem puhmas, mis end kenasti suuremaks kasvatas, sai välja vana paku sisse istutatud ning seal pidas ta ka külmemad ilmad vastu.
Need tulbid, mis sel aastal (ilmselt) vesirottide saagiks langesid, vist polnudki kollased. Ent karta on, et varem istutatud tulpidest on nii mitmedki just seda värvi isendid ebasobivate olude ohvriks langenud... Näiteks kõrvaloleva pildi omad.
Teist värvi tulbi-ilu sai eelmisel aastal ka kõvasti nautida. Eks inimene õpib kogu elu - kui sel aastal suurem osa neist kadunud või kehvakesed on, ju nad siis vajavad ikkagi rohkem hoolt ja vaeva. Tõsi on see, et minu peenardes pole taimede vahel väga palju ruumi ja sellise suuna puhul peaks arvatavasti kõiki lilli rohkem väetama, et nad endale vajalikud toitained ikkagi kätte saaks...
Igal juhul on sellise õitemere ootamiseks veel natuke aega - pildid on kõik tehtud eelmisel aastal, mai teises pooles... Nii et ehk jõuab veel :)
Järgmine pilt on õnnestunud nii teha nagu oleks tegu lõputu-lõputu peenraga. Tegelikult polegi see kuigi pikk, ilmselt ka ümbritsev lilleõieline muru aitab kaasa... Peenraservas õitsevad ise seemnest kasvatatud valged meelespead.
Lillad toonid olid suvila omaniku lemmikud. Need sibulad on küll minu ostetud ja maha pandud aga ikka on hea meeles pidada neid, kes ees läinud ning usaldanud endale kalli koha uutesse kätesse :)
Enamus püsikuid, mis olen nüüd peenardesse kokku korjanud, ongi varasemate olijate käe all kasvanud, tasapisi olen viimase paari aastaga ka seemnest uusi tulijaid külvanud. Ent nende kasvamine võtab rohkem aega, sellepärast oli väga tore kohe esimese aastaga peenardesse murusse pillutatud suuri ja ilusaid püsikuid koguda ja suurte taimede ilu nautida.
Võõrasemasid kasvas eelmisel aastal peenardes väga palju ning oma kõrguselt hakkasid nad juba lausa mõnede püsikutega võistlema. Sel kevadel nii suuri taimi näha pole, küll aga väiksemaid.
Soojad ja külmad toonid koos. Peenras vaadates mõtlesin, et selle peaks kindlasti ära muutma. Aga fotol tundub päris tore. Kõrval veel ühed ilusad kollased täidisõied. Ega muud kui tuleb kannatlikult oodata selle aasta õite tulekut!
See lõputu peenar sulab nii kenasti looduslikult kirikakardesse, just minu maitse. :)
VastaKustutaKüll see tulbiilu ka varsti tuleb.
Jaa :) Kirikakrad mind ka ei häiri, kanakoole teeb küll veidi murelikuks, sest ta külvab end kõikjale väga hoolsalt oma sigisibulatega... Aga peab vist ikkagi rahulikult võtma, ega see närveldamine, üle muretsemine ja iga liblekese kitkumine minu aias ei õnnestuks, see on parajalt metsik nurgake...
VastaKustuta