Maikuu klõpsud linnas - 1

Kuu alguse vaatepildid juba ammu ununenud, rääkimata eelmise kuu omadest...

Aga väikene väljavõte siiski, sest kõik muutub nii kiirelt.

Kuigi Suurupis tundub alati päikesepaistelisem, jõuab õhtul mingil kellaajal sinna alati rohkem külma, linnas tundub temperatuur stabiilsem. Linna-aias on praegused peenrad ka enamasti poole päeva jagu varjus ning nii kestab õitsemine soojemast hoolimata kauem, sest osaline päikesepaiste ei õitseta neid nii ruttu ära.

Ahjaa... veidi piinlik on neid pilte postitada, sest kuna peamiselt toimetan Suurupis, jääb aed linnas minu poolt pidevalt unarusse. Tahaks riputada mingi hoiatava sildi juurde aga kuidas väljendada seda, et vaataja peab suutma ignoreerida kohutavat kogust umbrohtu, mis minu peenardes parajasti laiutab!

5. mai

Kuu alguses sai imetleda väikseid nartsisse. Lumikellukeste, krookuste ja märtsikellukeste aeg sai paratamatult läbi. Vanasti oli aias palju scillasid, nüüd on neid jäänud vaid mõned. Pildil on ka seemnest kasvatatud ibeeris, mis paari aastaga on kasvanud tihedaks vaibaks.

5. mai

Üks poest hangitud iludus aknaaluses peenras õitsemas.






















Ibeeris ootab oma õitsemisjärge...

9. mai

9. mai

Krookuselehtede ning ibeerise embuses kollased tulbid.

9. mai

Samasse peenrasse on sattunud ka kollaseid täidisõielisi tulpe. Roosid koguvad hoogu aga on juba üsna heas vormis.

9. mai

Õe köögiakna alla peenrasse sokutatud väikese õiega nartsissid.

9. mai

Mõned hüatsindid.

9. mai

Sügisel tehtud uus peenar taga-aias, vastu naabri kuuriseina. Sai ilmselt liiga täis topitud aga eks see selgub suve jooksul, mida sealt ära tuleb tõsta. 

Tõsiseks mureks on kanakoole, mille muldapoetunud sigisibulaid polnud sügisel peenart kaevates näha. Kuna taimed on tihedalt koos, ei saaks (ja ka hästi ei tahaks) mürki ka kasutada. Ühe väljakaevamise ürituse juba tegin aga enamus juuremugulaid on päris sügaval ning taime vars katkeb väljasikutamisega...

14. mai

Mai keskel tervitasid sellised õisikud. Alles pärast õitsemist hakkab taim ka oma suuri lehti maast välja sirutama. Nime olen jällegi unustanud aga väga võimas taim on.

14. mai

See on ilmselt üks minu ema toodud priimulatest, võib-olla ka järgmine, punaseõieline oli temalt.

14. mai

14. mai

Kerapriimula aga sai eelmisel sügisel ostetud, arvaksin, et Repsu Taimetalust...

14. mai

Jällegi tahaks öelda, et "kohe tuleb nimi meelde...", taustal on igatahes vaene kobarpea, millele tigude hordid on juba hambad sisse löönud...

See on siis mingit sorti püvilill, samutia minu ema toodud, mõned aastad tagasi päästetud tikripõõsa pealetungist ning seejärel lillepeenrasse ümber istutatud. Pärast ümbertõstmist ta paar aastat "mõtles" ning nüüd hakkasid mõned taimed jälle õitsema... Ei mäletanudki, et mul neid kahte eri värvi oli.

14. mai

Ühe õunapuu all kasvavad vanad oranzhid päevaliiliad ning nende vahel tulbid. Minu üllatuseks õitsesid isegi ühed kes eelmisel aastal endast märku ei andnud - ilusad kollased, mille leheääred valge triibuga...

14. mai

Mõtlikud nartsissid ümbrust takseerimas.

Peab vist jätkama järgmiste piltidega järgmisel korral, sest muidu jääbki see postitus üles riputamata... 

Üks pilt või tuhat sõna?

Ikka ei saa blogimisega seda hoogu sisse... Kuigi jälle taipasin, mõeldes, et kuidas ma küll ei jõua pilte üles panna, et need ju ongi just need, mida mul endal pärast vaja on. Et saaks järgmistel aastatel vaadata, kuidas siis eelmistel aastatel aiaga oli....

8. mail 2015 Suurupis

Nii et nüüd siis hoopiski ruttu-ruttu pildid, mis on juba pea 2 nädalat vanad. Sellest õiteilust, mis juba praegu peaaegu närtsinud-närtsimas. Sest priimulate aeg on ju juba läbi saamas. Need on mul pea kõik olemas tänu sellele, et siin-seal mööda aeda olen neid taga ajanud ja kokku korjanud. Isegi sel aastal korjasin veel paar isendit peenrasse. Ju said mõned muru sees kasvajad siis jälle nii suureks, et näitasid esimest aastat oma õit :)

Esimese niitmise tegime ka nädalake tagasi ära - enne seda võimutsesid murus margariitad, võililled, lõokannused ning nurmenukud. Esimesed kaks teevad seda muidugi rahulikult ka pärast niitmist edasi. Üks taim, millest meelsasti tahaksin siiski lahti saada, on kanakoole, sest selle väikesed juuremugulad on ennast pea kõikidesse peenardesse uputanud. Ja nii sügavale, et kätte saada on neid üsna võimatu...

8. mail Suurupis

Uus priimula linna-aias

 Linna sai ka mõned priimulad juurde ostetud aga ma eriti ei usu, et nad järgmisel aastal ka ninad välja pistavad, seni pole see õnnestunud. Ju on liiga peened sordid...

Suurupis, 8. mail

Üks, kes vajab hädasti päästmist, on jäänud selle toreda aga väga pealetungiva kõrrelise sisse peitu. Tuleb välja kaevata kui õitsemine läbi... Ja kõrrelise jaoks peab midagi välja mõtlema, mis teda tagasi hoiaks.

Suurupis 8. mail 2015

Esimesel aastal pärast ümberistutamist olid priimulad üsna nirukesed aga juba aastaga võtsid nad nii suure hoo sisse, et praegu on lausa rõõm ka pärast õitsemise lõppu nende ilusaid lehepuhmakesi vaadata. Väga tänuväärt tegelased. Linna-aiast tahaks ka paari näidata aga jah - seal on mul senini natuke liiga palju umbrohtu peenras, ei taha neid pildile saada... Üks kena isend on valge kerapriimula ja siis on sekka sattunud üks üksik üsna punase õiega taim, millist mul Suurupis polegi.

Eks need pildid üsna ühesugused on aga tegelikult tundub mulle juba mitu aastat üllatav, et see väike lill võib oma õitega kevadise aia nii värvikirevaks teha. Selline rõõmus pidu igal kevadel just sel ajal kui valgete lumi- ja märtsikellukeste aeg saab läbi ning mitmed teised taimed pakuvad peamiselt ilu erinevate roheliste toonide ning huvitavate lehevormide näol. Järgmise kohtumiseni, armsad priimulad!

Roosihullus...

Nüüd nagu tahaks vahepealset vaikust tasa teha - aina postitan...

Põhjuse leiab ju ikka - nimelt tegin endale n.ö varajase sünnipäevakingituse mitme taimetellimuse näol. Süda valutas küll, sest see tähendab jällegi väljaminekut, mis minu aiahullusest tingitud. Aga lohutasin ennast, et püüan lähemal ajal selliseid väljaminekuid enam mitte teha... No tegelikult oli neid tellimusi siiski kokku lausa kolm - kohtu seadus. Rohkem lihtsalt ei tohi.

Et endale veelkord meenutada, mida ma siis tellisin, ongi käsil roositeemaline postitus.

Juba mitu aastat olen vaadanud garden.ee-lehekülge ning mõtteid mõlgutanud. Nüüd siis ikkagi võtsin kätte ja tellisin sealt 4 paari roosiistikuid. Ei lootnudki neid nii ruttu kätte saada aga eile hommikul selgus, et juba õhtul võingi istikutele järele minna. Kuni lapsed kenasti filmi vaatasid, käisin ruttu nurga taga (sõna otseses mõttes), taimedel järel...

Pildid on otsitud internetiavarustest, info rooside kohta Garden.ee internetilehelt. Kui palju-palju on seal veel neid, mida tahaks... aga piirid on nii eelarvel, aiaruumil kui ka enda jaksamisel. Mulle meeldivad roosid väga aga et nende katmises-hoidmises meistriks saada peab asjaga ikka kauem tegelema. Mõnes järgmises postituses püüan ka enda varasemad roosid kokku lugeda - seni piisas selleks vaid kahe käe sõrmedest.

Saak seekord järgmine:

BARON GIROD DE L'AIN
Õied säravalt karmiinpunased, kroonlehe servad lokkivad ja kergelt just kui valge vahuga ääristatud. Mõnda aega õitsenud kroonlehed muutuvad purpurvärvi kuni pruunikaspunaseks. Lõhnab tugevalt - sidrun, virsik, apelsin - ja näitab õisi kuni külmadeni. Põõsasroosina sobib üksikuna kui ka segapeenardesse, ideaalne maakodus, lihtne hooldada.

Allikas: www.roseshow.com

Aretaja: Reverchon
Õie suurus: keskmine
Sort: Vanaaegne roos
Avalikustamisaasta: Prantsusmaa, 1897
Kõrgus: K 1,2 m / L 1,2 m
Lõhn: Tugev
Õie tüüp: Täidisõis
Õie värv: Mitmevärviline
Õitsemine: Korduvalt õitsev
Külmakindlus: Hea
Haiguskindlus: Hea
Sünonüüm: Princess Christine von Salm, Royat Mondain



BENJAMIN BRITTEN

Ebatavalise värviga Inglise roos - tugev lõheroosa muutub ajaga intensiivseks puhtaks roosakaspunaseks. Sügavalt kausjad noored õied avanevad kergelt ümarateks rosettideks. Benjamin Britten on roos, mis lisab elevust kui kasvab õrnematooniliste inglise rooside seas. Keskmise suurusega, hea kasvukiirusega, puhmja, kergelt kaarduva kasvu ja suurepärase lehestikuga. Tugev puuviljalõhn, milles tunneb ära veidi pirni ja veini. Sobib kasvatada nii peenras kui ka suuremas potis 25L+.

Roos sai oma nime meenutamaks tuntud Inglise helilooja, dirigendi ja esineja elu ja tööd.

www.davidaustinroses.com

Õie suurus: Suur
Värvus: Punane
Aretaja: David Austin
Sort: David Austini roos
Avalikustamisaasta: Inglismaa, 2001
Kõrgus: K 1,25 m / L 1 m
Lõhn: Tugev
Õie tüüp: Täidisõis
Õie värv: Punane
Õitsemine: Korduvalt õitsev
Külmakindlus: Väga hea
Haiguskindlus: Hea










CAROLYN KNIGHT

Kinnised õienupud on õnnistatud ühe kõige ilusama aprikoosivarjundiga, milles segunenud veetlev roosa kuma. Kroonlehtedel on rabav põlenudoranzh toon, milles pehme kuldne varjund. Õite värvigamma on sarnane "Summer Song" roosile. Graatsiliselt langevatel kausjatel õitel on magus, soe mee aroom, milles märkimisväärselt sügavust ja keerukust. Iga õis on pisut isemoodi, mõnel avaldub rohkem mürri, teisel mandlit, kolmandal mustsõstart, neljandal aga hoopis teed. Vormilt on tegemist küllaltki kõrge põõsaga, mis praktiliselt ogateta.

www.davidaustinroses.com

Õie suurus: Suur
Aretaja: David Austin
Sort: David Austini roos, Põõsasroos
Avalikustamise aasta: Inglismaa, enne 2013
Kõrgus: K 1,2 m, L 90 cm
Lõhn: Tugev
Õie tüüp: Täidisõis
Õie värv: Oranzh
Õitsemine: Korduvalt õitsev
Külmakindlus: Väga hea
Haiguskindlus: Hea
Sünonüüm: Austurner






MOLINEUX

Kuldkollase õiega sort on suurepärane ilutaim, sobides ka segapeenrasse. Õitseb rikkalikult ja järjepidevalt, on ühtlase püstise kasvuga ja hea haiguskindlusega. Tal on äratuntav teeroosi lõhn, milles leidub väheke ka muskuse noote. Võitnud Presidendi Trofee kuldmedali, kui aasta parim uus roos ja Henry Edlandi medali aastal 2000 parima lõhnava roosi eest (Inglise Kuningliku Rahvusliku Roosiassotsiatsiooni katsetel). Sobib hekiks, samas on ka hea lõikeroos.

Oma nime saanud Wolverhamptoni jalgpalliklubi järgi (Wolverhampton Wanderers).

www.ameroses.com

Õie suurus: Keskmine

Aretaja: David Austin

Sort: David Austini roos, põõsasroos

Avalikustamisaasta: 1994

Kõrgus: K 80-100 cm / L 50 cm

Lõhn: Keskmine

Õie tüüp: Täidisõis

Õie värv: Kollane

Õitsemine: Korduvalt õitsev

Külmakindlus: Keskmine

Haiguskindlus: Hea

Sünonüüm: Ausmol

Nüüd algab siis järjekordselt sama trall nagu ikka - kuhu panna jne. Ei tea mitte, millal minust nii korralik aednik saab, et kõik on juba varakult ette valmistatud ;)?!

2014 kevadmeenutus

Eelmise postituse tulbimurele mõeldes leidsin, et olen aasta tagasi kenasti pilti teinud ka nendest tulpidest, mis selle talvega võib-olla on kaotsi läinud. Ühtede puhul tean kindlasti, et mingil kummalisel põhjusel nad lihtsalt mädanesid ära. Ometigi polnud eriti märg koht, pigem isegi muust pinnasest veidi kõrgemaks tõstetud. Aga arvan, et ehk olid nad mul lihtsalt liiga tihedalt kokku pandud ning see neile ehk saatuslikuks saigi...

Eelmisel aastal tervitas meid suvilas selline kena puhmakene. Juba jaanuarikuu alguses leidsin vanast külmast kasvuhoonest õiekese, mis vapralt talve trotsis (ka eelmise aasta alguses oli ju üsna soe). Üksikust õiekesest sai märtsi-aprillikuus juba suurem puhmas, mis end kenasti suuremaks kasvatas, sai välja vana paku sisse istutatud ning seal pidas ta ka külmemad ilmad vastu.

Need tulbid, mis sel aastal (ilmselt) vesirottide saagiks langesid, vist polnudki kollased. Ent karta on, et varem istutatud tulpidest on nii mitmedki just seda värvi isendid ebasobivate olude ohvriks langenud... Näiteks kõrvaloleva pildi omad.

Teist värvi tulbi-ilu sai eelmisel aastal ka kõvasti nautida. Eks inimene õpib kogu elu - kui sel aastal suurem osa neist kadunud või kehvakesed on, ju nad siis vajavad ikkagi rohkem hoolt ja vaeva. Tõsi on see, et minu peenardes pole taimede vahel väga palju ruumi ja sellise suuna puhul peaks arvatavasti kõiki lilli rohkem väetama, et nad endale vajalikud toitained ikkagi kätte saaks...













Igal juhul on sellise õitemere ootamiseks veel natuke aega - pildid on kõik tehtud eelmisel aastal, mai teises pooles... Nii et ehk jõuab veel :)

Järgmine pilt on õnnestunud nii teha nagu oleks tegu lõputu-lõputu peenraga. Tegelikult polegi see kuigi pikk, ilmselt ka ümbritsev lilleõieline muru aitab kaasa... Peenraservas õitsevad ise seemnest kasvatatud valged meelespead.

Lillad toonid olid suvila omaniku lemmikud. Need sibulad on küll minu ostetud ja maha pandud aga ikka on hea meeles pidada neid, kes ees läinud ning usaldanud endale kalli koha uutesse kätesse :)

Enamus püsikuid, mis olen nüüd peenardesse kokku korjanud, ongi varasemate olijate käe all kasvanud, tasapisi olen viimase paari aastaga ka seemnest uusi tulijaid külvanud. Ent nende kasvamine võtab rohkem aega, sellepärast oli väga tore kohe esimese aastaga peenardesse murusse pillutatud suuri ja ilusaid püsikuid koguda ja suurte taimede ilu nautida.

 Võõrasemasid kasvas eelmisel aastal peenardes väga palju ning oma kõrguselt hakkasid nad juba lausa mõnede püsikutega võistlema. Sel kevadel nii suuri taimi näha pole, küll aga väiksemaid.

Soojad ja külmad toonid koos. Peenras vaadates mõtlesin, et selle peaks kindlasti ära muutma. Aga fotol tundub päris tore. Kõrval veel ühed ilusad kollased täidisõied. Ega muud kui tuleb kannatlikult oodata selle aasta õite tulekut!

Hüvasti kollane... tulp

Mitmeid aastaid on olnud suvituskohas mure muttidega. Nüüd aga on selgunud, et on hullematki. Mutimuldamise tagajärjel tuli pinda kohendada, taimi tagasi oma kohtadele paigutada. Praegused tegelased mulda maapinnale ei aja, küll aga olen ilma jäänud juba mitmetest tulbikogumikest, mis alles sügisel said maha pandud. Nende õieilu jäigi nägemata. Õnneks ikka mitmed tulbipesad on alles kuigi on ka neid, millele lihtsalt ei sobi minu komme neid mitte üles võtta...

Algul kahtlustasin tulpide asjus kedagi-midagi muud. Kui aga longus taim sõna otseses mõttes pihku jäi ning nähtavaks sai näritud vars ilma sibulata... Kurb. Tuleb kahjuks vist alustada võitlust siniste padjakeste abil. Mutipeletamiseks mõeldud graanulid, mis tekitavad ebameeldivat gaasi, uute asukate puhul ei näi aitavat. Suures närijate hirmus istutasin aiamaale pandud uue ploomiistiku ümber püvilillesibulaid, ehk aitavad?

Aga muidu on kevad tasapisi aeda astumas, lilled kasvavad ning umbrohi samuti - paraku eriti jõudsalt. Tegemisi ja plaane on nii palju, et on väga raske ühele konkreetsele asjale keskenduda. Liiatigi kui ühe asja tegemine eeldab mõne teise toimingu tegemist ning sellele peaks eelnema veel kolmas. Seda puslet pole ma seni suutnud edukalt kokku panna.

Näiteks oleks vaja istutada ära 5 pisikest okastega tegelast, mis said äsja ostetud minu eelmise aasta sünnipäevakingi eest. Muidugi oleksin suutnud kinkekaardi ka teistmoodi ära kulutada aga tahtsin kindlasti tuua aeda midagi, mis ehk jääks. Kui suudan nende eest õigesti hoolitseda. Aga selleks, et neid istutada, tuleb enne kaevata uue peenra kohalt välja teised taimed - vanast, tõsiselt umbrohtunud peenrast, mis eelmistest omanikest jäi. Umbrohust hoolimata on peenras paiknevad taimed parajalt suured ja võimsad ning väärivad uut kohta. See uus koht tuleb neile samuti alles leida ja ette valmistada...

Poolik kividega peenar, muttide-vesirottide lemmik...

Ja nii on pea kõigega, isegi nende peenardega, mis juba valmis - vajavad muutmist ;) Aedniku igavene mure - taimedele õigete kohtade leidmine võtab aega. Aastaid kui mitte aastakümneid...

Aknalauamajandus kasvab ka ning otsustasin juba mitmed karbid ja topsid linnast suvilasse ümberasumisele saata, kuivõrd saab seal nüüd juba märksa tihemini käidud.

Kasvuhoones on isegi redised juba seda nägu, et ilmselt võib lastele sealt nädalavahetusel üht-teist võtta :) Rukola on seal vaat et liiga suureks kasvanud - siis lähevad lehed liig kibedaks - väljas edeneb natuke rahulikumalt. Roosid on ka ilusad, see talv oli nende vastu väga soosiv.

Natuke praegust lilleilu ka:

Erivärvilised priimulad on tasapisi murust peenrasse kokku korjatud.

Nartsissid olid eelmisel aastal (siis sügisel värskelt istutatud) nii raskete õitega, et vars ei tahtnud neid hästi kandagi. Sel aastal juba rahulikum ilu, ehk ongi nii parem aga ju nad ikka veidi rohkem väetamist vajaksid.

Maja juures uhkeldavad ühes uues peenras sellised tegelased. Nägin eelmisel kevadel kurja vaeva maad selle peenra jaoks ette valmistades, sest varem läheduses asunud kask oli oma juured sinna hoolsasti sisse ajanud. Peaaegu, et oleksin mõtte maha matnud, sest ei suutnud kohe ootamatult jämedate juureharudega toime tulla. Aga nüüd ei kujuta enam ette seda aknaalust ilma peenrata.

Suvel hakkavad seal kasvama veel mõned floksid, siilkübarad, paar liiliat, valge sinilatv. Eelmisel aastal kui peenar oli tühjem, külvasin sinna ka päevalilleseemneid aga need läksid nii hoogsalt kasvama, et pidin taimi mujale tõstma, kus nad õnneks kenasti edasi kasvasid...

Selle kauni priimula ostsin mõned aastad tagasi osta.ee kaudu.

Ka lehtedel on oma ilu, mis ei jää õitest (siin paistavad mõnel taimel küll juba needki ;) sugugi maha:

See kaunis naistenõges pole kuidagi nõus loomulikus asendis poseerima kuigi sai enda arvates tema asendit muudetud... ;)

Monarda Fireball

Ja viimaseks jälle üks piltmõistatus. Kasvab mul põõsaste all ja ümber, muru sees. Kiirel vaatlusel meenutavad lehed orasheina vms aga välja kaevates selgub, et all on hoopiski sibulake. Lehte närides tundub ka, et on kergelt sibulamaitseline, samas lehte muljudes mingit erilist lõhna pole. Õisi... kes teab, seni pole midagi täheldanud aga pole ka hoolsalt tema käekäiku jälginud.. Igal juhul on teda parajalt palju tekkinud ja mitte ei tea, kellega tegu...

P.S Kellele ma küll lubasin Cherry Brandy päevakübarat ;) - andke mulle märku, annan heameelega taimed üle, nüüd nad juba veidi suuremad!

Miski pole lihtne

Tuleb välja, et kui mingi asi pole veel päris harjumuseks kujunenud, on ikka väga raske seda püsivalt teha. Nii on siis ka minu blogipidamisega - sai suure hooga pihta hakatud ja nüüd pikk vaikus eetris. Eks vahele on mahtunud nii üht kui teist, laste haigusi, ise köhitsemist-nohitsemist, mõned ilusad ilmad, mil arvuti taga istuda ei saa, palju muid töid-tegemisi... Ja väike torge kusagil sees, et pole ühtegi postitust teinud.

Suurupist avastasin eelmisel aastal väga ilusad lumikellukesed. Paar pundikest kaevasin välja ning need õitsevad nüüd linna-aias. Ülejäänud ootavad veel kaevetöid ja ümberistutamist. Neid on nii vähe, et ei tahaks, et nad lihtsalt kusagile muru sisse ära kaoksid...

Ühte uude peenrasse olen aga istutanud sellised roosakad tegelased. Sel aastal veel hästi õrnakesed aga ehk kosuvad järgmiste aastate jooksul...

"Lillepilte on internet täis" nagu keegi fb-s kirjutas. Aga enda lillepildid ikka armsad. Siis on vähemalt pärastki midagi vaadata kui sibulad mingil kummalisel moel on nagu maa alla vajunud. Eelmisel aastal seda muret polnud, et peaks muttidega kaklema aga sügisest alates on nad tõsiselt uuele ründele asunud. Nii et parem ikka oma ilusatest õitest pilti teha, siis jääb mälestuski kui midagi kusagile sügavustesse ära veetakse ;)

Järgmiseks paar pilti looduslikest varastest õitsejatest.

Ootan lahkelt kommentaare nende taimede nimede kohta kui keegi soovib jagada :) Ilmselt olen neid kusagil kunagi kohanud aga on jälle meelest läinud. Ja ka sooviavaldusi võib saata kui keegi enda aeda ka selliseid varajasi õitsejaid sooviks. Suurupi suvilas on nad end aastaid saanud rahulikult külvata ja seetõttu jagub neid kenasti kõikjale - ka sinna kuhu vaja poleks. Nii et heameelega sokutan soovijatele ka. Mesimummudele on kindlasti neist rõõmu, sest kultuurtaimedest veel ju väga paljud nii vara ei õitse.

Piltidelt ilmselt aru ei saa aga nad on pigem üsna väikesed, sobivad kasvõi põõsaste alla ilutsema. Endal on kahju, et kuna nad meil muru sees kasvavad, tuleb üks hetk ikka ja jälle maha niita...

Veel üks sügisel istutatud uus iludus, mille nime ma üles pole märkinud. Aga õied on imeilusad triibulised!

Plaane selleks aiahooajaks on palju, hirmus palju. Mitmeid asju vaja ümber tõsta, siia-sinna tahaks peenraid juurde teha, või muuta umbrohtunud alasid muruga platsikesteks... Üks selline koht on meil Suurupis mustsõstra- ja karusmarjapõõsaste ümber. Vanasti kõrgus üle nende vana ploomipuu, mille viljad olid kahjuks pigem kibedad, tänu mõrkjale koorele. Nüüd seda puud enam pole ning päikesevalgus ulatub kõikjale. Ent põõsaalused on ikka samasugused, nagu varem - kaetud kena rohelise haljendava... karulauguvaibaga. Väike tõestusmaterjal järgmise foto näol:

Vasakul allnurgas pisike lapike, kust alustasin oma võitlust sel esmaspäeval... Sain välja korjatud vast 4 potitäit karulaugusibulaid. Ja ilmselt jätkan selle tegevusega tasapisi. Karulauk on meil looduskaitse all aga meie aiamaal ei kaitse teda paraku miski minu eest ;) Ja samas ei kaitse mitte keegi mind tema pealetungi eest. Tean, et seemnetest pidi olema üsna raske karulauku kasvatada kuivõrd need vajavad eelnevat stratifitseerimist. Aga kui ta end kusagil koduselt tunneb siis külvab ta ise ennast väga hoogsalt. Ainuke kaitse tema laiutamise vastu oleks tema õisikute ärakorjamine, mida ma ilmselt tulevikus tegema hakkangi - kui olen suutnud endale vajamineva kusagile peenrasse koguda. Aga kõik huvilised on oodatud, ülejäävad väärtuslikud sibulad tahaksin kõik ära anda - ja neid jagub :)

Aknalaudadel sirgub mul sel aastal (nagu ka eelmisel kevadel) palju siilkübara taimi. Kas neist just lubatud sordiomadustega taimed saavad, ei tea veel, sest enamasti keegi erilisemaid sorte seemnetena ei müügi. Leidsin aga veidi rohkem kui aasta tagasi ühe Kanada müüja, kes neid müüb ning tellisin eelmisel aastal temalt hunniku seemneid.

Hea õnne korral ehk mõni eelmisel aastal kasvatatutest ka juba õitseb ning siis saan teada, kas siilkübara sortide seemnest kasvatamine võiks õnnestuda või on see jälle lihtsalt üks elu õppetundidest :)

Kõvasti suuremaks on kasvanud ka päevakübara "Cherry Brandy" taimed, tegelikult peaksin neid juba vist laiali istutama, sest neil paistab päris kitsas olevat. Kõiki varem külvatud taimi kastan juba mõnda aega väetiseveega, sest minu tiheda istutusviisi puhul on neil ilmselt ruttu nälg käes.

Päevalilleseemned hakkasid ka kiiresti idanema. Eks oli neid ikkagi vara panna aga mind huvitas, kas minu enda korjatud seemned idanema hakkavadki. Üks neist on pool-kõrgekasvuline (u 150 cm) "Fair Joy", millel on oranzhikamad õied, mida tekib varre otsa juurde kui äraõitsenud õis eemaldada. Teise puhul kahtlen, kas see on "Malinovaja Koroleva", sest kuivatamisel läks mul nii mõnigi seemnekuhi segi. Aga seemned olid teistsugused (tumedad) ning ka nüüd, kasvavate seemikute varrel on näha punakat tooni, mida ma teistel päevalilledel ei mäleta eelmisest aastast. Fair Joy seemneid oleks mul kindlasti jagada, ja ilmselt ka arvatava Malinovaja Koroleva omi. Ka tavalise päevalille seemneid on, palju-palju - nii kõrgeid kui ka madalamaid (u 50-100 cm). Eelmisel aastal kasvasid madalad mul väga kenasti ühes peenras ja neil jäi seal lõpuks kitsaks (olin jälle liiga tihedalt külvanud). Siis istutasin veel üsna hilja (augustis?) nad korraliku mullapalliga ettevaatlikult ümber, kanalisatsiooni paigaldamisega tekkinud hõreda koha peale hekis. Ning tasuks oli septembrikuus selline vaade:

18. septembril 2014

Ohhh... seda pilti vaadates tundub uskumatuna, et see on enda tehtud ja veel eelmise aasta septembrikuus. Nii tahaks juba rohelust, sooja... Aga samas - siis ärkab kohe ka (ja tegelikult juba ongi ärganud) umbrohi, mis end kõikjal lõputult mugavalt tunneb. Avastasin, et minu toredates uutes peenardes tunneb end väga hästi ka kanakoole :( Eelmisel aastal ta vist alles kogus ennast ning nüüd on hakanud rõõmsalt kasvama. Kui kellelgi on kogemust sellega, et mittesoovitavaid taimi on peenras, teiste taimede keskel õnnestunud mingi mürgiga pintseldada, oleks tore teada... See oleks küll viimane variant, sest seni pole ma mürke arvesse võtnud, tahaks ilma saada. Aga mõned umbrohud on kahjuks müstiliselt vastupidavad...

Veel mõned viimased pildikesed. Eelmistel aastatel olen püüdnud talikülvata heleeniumit, ebaõnnestunult. Sel aastal otsustasin toas proovida ning sain pärast esimest ümberistutamist 2 kena potsikutäit. Välja näevad sellised:

Siis panin mingite enda korjatud seemnete asemel, mis ei idanenud, potti liatrise omad. Ning selgus, et needki hakkasid väga hästi kasvama. Hetkel on küll veel väga väikesed (vasakul) aga siiski tundub, et tugevamapoolsed taimed. Eks näis, kas suudan nad kusagile sellisesse kohta panna, kus nad suvel rahulikult kasvada saavad. Aga keskmised suured taimed on hoopiski granaatõunapuu omad. Sa ka huvi pärast 5 seemet potti pandud.

 Nii see kevad saabub :)