Võitlus kompostihunnikutega...

Aias on praegu on veel ilus kuigi toimetused on juba sügisesed. Natuke või isegi veidi rohkemgi kripeldab, et pole veel jõudnud kõiki asju ära istutada ning kevadlillede sibulad on ka ootel. Nagu teisedki on tabavalt öelnud siis uued asjad tõmbavad alati rohkem, mitte vanade ettevõtmiste lõpetamine. Vahel tundub, et uut alustada on lihtsalt lihtsam kuid seegi ei pruugi tõsi olla kui juba asja kallale asud.

Minul on mitu aastat kripeldanud suvila aiamaal asuv "vaarikapeenar", mis tegelikult kujutab endast eelmistest omanikest jäänud kompostihunnikuid, millesse teise naabri poolt on vaarikad üle kolinud. Nad tunnevad end seal väga hästi ja muidu ehk isegi ei ajaks taga korralikke peenraid, ent meil on Suurupis üks nuhtlus, millest ma blogis pole veel väga kurtnudki, ehkki arvatavasti peaks, igaks juhuks. Selleks, et ka teised oskaksid silmad lahti hoida. See nuhtlus on kurikuulus lusitaania teetigu, keda ma suveajal öösiti taskulambiga taga ajamas käin.

Vaarikapeenrad on nimelt just selles aia küljes, kust lusitaanlased sisse murravad, seega on neil sellises segadikus hea varjuda või hullemgi - seal endale järelkasvu tekitada... Nii et uute, päris peenarde tegemine on juba mõnda aega väga päevakorraline teema olnud. Nüüd sai see siis alustatud aga kas selle sügisega ka lõpuni jõuan, ei tea.

Väikese peenrajupi tegin ka eelmisel aastal kui oli vaja poest ostetud istikutele koht leida. Sel aastal oleks neid pidanud ilmselt rohkem kastma, sest nad pole end väga hästi tundnud, seevastu on seal meeldinud saialilledele ning end ise külvanud moonidele.

Eelmisel aastal istutatud poevaarikad saialillede kaisus 

Vaarikavõsa aia ääres...

Kusagilt tuleb alata...

Juba väike edenemine...

... aga allesjäänud võsa on endiselt muljetavaldav...

... nii siit- kui sealtpoolt.

.. töö jätkub, 

.. võsa väheneb,

... ja tegija rõõmustab iga võidetud sentimeetri üle ;)

Väiksematele asjaosalistele on peenra näol lisandunud äkitselt uus objekt, mille ümber joosta...

Töö loodetavasti jätkub, sest raskem pool on veel ees - järgmine jupp kompostihunnikust on kahjuks ka paksult orasheinast läbi kasvanud. Ja hunnik ise on tehtud ka kuidagi keeruliselt - pikk plekiriba, mis külgedel on hunnikule seinteks, tundub jooksvat ka terve kompostihunniku alt läbi, ühes tükis... Võib-olla oli see omal ajal hea lahendus aga hunniku lammutamise on see küll keeruliseks muutnud. Aga kui head ilma jätkub siis saab ehk ikka hakkama :)