Sageli pole müügipakkumiste juures seda kogu vajalikku infot, mida näiteks ploomipuude puhul vaja oleks, tihtipeale näiteks selle kohta, millised teised puud kõige paremini õietolmu andjateks sobivad. Aga näiteks Krista Puukooli lehelt leiab kena tabeli, kus info selgelt välja toodud:
Väga head infot ning nimekirju erinevate sortide kohta leiab Sordivaramu lehelt.
Ilusat valikut näeb ka Hansu Puukoolis.
Ja nüüd!!! - leidsingi Krista Puukooli lehelt ühe nime, mida olen juba kaua otsinud. Nimelt minu vanavanaema olevat teinud ilusat läbikumavat õunamoosi ning mul oli meeles, et ta nimetas moosi tegemiseks kasutatud lemmikõunu seeringu õunteks. Leidsingi nimetuse Seerinka. Pähe oli mul küll juba tekkinud natuke teistsugune pilt sellest õunast. Näiteks meie linna-aias on üks puu, mis kannab ilusaid heledaid, klaaritaolisi õunu. Need on aga veidi hilisemad ning kohati kerge laiguga, mõnusa selge maitsega ja kuidagi saledama viljaga, mitte väga pontsakad. Seda puud ilmselt meil kahjuks enam kauaks ei jätku ja ise pole ka pookija... Aga mul tuleb meelde, kuidas maavanaisa teinekord kavala näoga ringi hiilis, vaadates kuidas mõni pookimine oli õnnestunud. Tema oli peres ka see, kes tuli väikesest kasvuhoonest, aiajaki taskud poolvalmis tomateid täis. Need pandi siis aknalauale järelvalmima. Oleks ma teadnud, et ka ennast kunagi aianduspisik nakatab - nii palju oleks olnud küsida...
Aga kui see juba mõte tuli, otsisin ka pookimise kohta mõne artikli üles:
Artikkel Pärnu Postimehes, 20. märts 2011
Maaelu, Postimees artiklis (24. jaanuar 2019) kirjutatakse nii:
Viljapuude paljundamise levinumaid viise ongi pookimine. Töö iseenesest pole keeruline: nõuab kindlat kätt, õigeid töövahendeid ja sobivat aega. Alustaimele ehk alusele ja juurde poogitavale osale ehk kultuurosale ehk sordile tehakse vastastikku sobivad lõiked ning seotakse tugevalt kinni. Aluse ja sordi kokkukasvamine saab toimuda tänu sellele, et taimed reageerivad vigastustele intensiivse rakkude paljunemisega haava ümbritsevates kudedes. Nii tekib uus terviklik taimorganism.
Pookimine jaguneb kaheks – silmastamine ja oksastamine. Esimesega neist alustatakse puukoolides juuli teises pooles, lõpetatakse augustikuu keskpaigas. Alusele tehakse lõige ja suvel kasvanud sordivõrselt lõigatakse üks silm, mis paigutatakse alusele ja seotakse tugevalt kinni. Alusega kokku kasvanud silm hakkab uuel kevadel jõudsalt arenema, ebaõnnestumise korral silm kuivab ja edasi kasvab ainult alus, mis aedniku jaoks on väheväärtuslik.
Talvine pookimine
Oksastamine jaguneb omakorda kaheks, olenedes töö tegemise ajast. Talvine pookimine toimub jaanuarist aprillini ja seda tehakse siseruumides. Kevadise pookimise parim aeg algab aprillis, kui suuremad külmad on möödas, ja lõpeb maikuus. Seda tehakse väljas. Oksastamisel pannakse alusele kasvama üheaastaselt oksalt lõigatud oksajupp, millel on kolm punga.
Talvisel pookimisel tuleb alused sügisel koguda ja säilitada nii, et neid saaks jaanuaris kasutama hakata. Sobivaim säilitamiskoht on kelder või muu jahe hoiuruum. Juured peaksid olema niisutatud turba sees, et vältida aluste kuivamist.
Talvist pookimist tehes võib sordioksad koguda mõned päevad enne oksastamist. Külmaõrnemate sortide oksad, mis kahjustada võivad saada, tuleb koguda juba enne püsivate külmade saabumist novembris-detsembris. Talvekindlamate sordite puhul võib pookeoksi varuma minna paar päeva enne oksastamist. See on palju lihtsam, sest ära jääb pookeokste säilitamise vaev.
Ei maksa karta, et väljas valitsevad miinuskraadid võiksid kuidagi taimede kasvamaminekut mõjutada. Tähtsam pookeokste varumise juures on kuivamise vältimine, nii lühiajalisel kui ka pikemaajalisel säilitamisel. Pikemal säilitamisel hakkab rolli mängima pungade puhkemise vältimine. Pookeokste säilitamisel tuleks need paigutada jahedasse ja niiskesse. Näiteks pakkida pookeoksad niisutatud riidetüki sisse ja paigutada sügavkülma. Miinustemperatuuri võiks seal veidike vähendada. Lühiajalisel säilitamisel võib pookeoksad hoida otsapidi vees ja jahedas ruumis.
Kokkusobitamisel tuleb mõelda koore all paiknevale üliõhukesele rakukihile – kambiumile. Aluse ja sordioksa kambium peavad omavahel kokku puutuma, ainult nii saab kokkukasvamine toimuda. Samuti tuleb jälgida, et sordioksal ei oleks puhkenud pungasid, see vähendab töö õnnestumise tõenäosust, poogend kuivab enne, kui kokkukasvamine toimuda jõuab.
Milliseid oksi valida?
Oksastamiseks kasutatakse üheaastaseid oksi, mis on umbes pliiatsijämedused. Halvemini kasvama lähevad oksa alumine ja ladva osa, mis enne oksastamiseks vajalike oksajuppide lõikamist eemaldatakse.
Ühepikkuseid sordioksi on lihtsam pakkida ja säilitada. Levinuim oksastamise viis on jätkamine, mil sordist lõigatakse kolme punga pikkune oksajupp. Sordioksa alumise punga vastasküljele tehakse kolme sentimeetri pikkune poolviltune lõige, sama pikk lõige tehakse ka alusele ja sobitatakse omavahel kokku. Ülemine lõige tehakse kolmanda punga pealt risti, kasutades selleks oksakääre. Alus ja sordioks peaksid olema enam-vähem ühejämedused.
Oksastamiseks valitud oksad peavad olema haigustunnustest vabad, kindlasti sordiehtsad ja elujõulised ehk kuivamistunnusteta.
Sobivad töövahendid
Juba praegu tasub sobilikud töövahendid valmis vaadata. Puukoolides on spetsiaalsed oksastamisnoad, mida saab aiakauplustest või e-poodidest tellida. Samas ajab asja ära ükskõik mis nuga, tingimusel, et see on väga terav.
Aluse ja poogendi kokkusidumiseks kasutatakse isekleepuvat pooketeipi, mis on väga veniv ja laguneb looduses. Sedagi on võimalik tellida.
Kinnisidumiseks sobib ka aianduslik kile, piimapakist lõigatud kileriba, isegi lõng või muu materjal. Jälgima peab, et sidumismaterjal taime soonima ei hakkaks. Kui poogend on alusega kokku kasvanud, tuleb sidumismaterjal ära võtta. Tähtis on, et haavad saaksid kaetud ja tugevalt üksteise vastu surutud.
On puukoole, kes pakuvad pookimisteenust ja teevad kliendile sellise istiku, nagu soovitud. Samuti saab puukoolidest tellida endale meelepärase sordi pookeoksi. Natuke keerulisem on aluste tellimise ja ostmisega.
Alus mõjutab viljapuude kasvutugevust. Seetõttu tuleks aianduskeskusest või laadalt ostetud istiku puhul uurida, millisele alusele see poogitud on. Nõrgakasvulise aluse korral jääbki viljapuu madalaks ja võib kasvamisel isegi toestust vajada. Tugevakasvulise aluse puhul võib korraliku hoolduslõikuseta õunapuu kasvada kuni kuue meetri kõrguseks.
