esmaspäev, 9. märts 2015

Kevad õues

Nii oleksin tahtnud täna välja toimetama minna aga plaanidel on komme muutuda. Koos kevadega liiguvad ka viirused ning nii olen täna ühe väikese tegelasega kodus, lootes et palavik ei tõuse ning varsti on jälle parem. Ning siis saab ka välja toimetama.

Kevadekuulutajad on linna-aias juba mõnda aega tagasi oma ninakesed välja pistnud:

Esimesed kevadekuulutajad
Igal aastal võtan hoogu, et mõned lumikellukesed või scillad vähem käidavasse kohta istutada. Pildil olevad lilled tunnevad end väga mõnusalt mustsõstrapõõsa all ning mäletamist mööda istutasin sinna eelmisel kevadel neile seltsiks veel midagi, mis alles hakkab nina välja pistma.

Mõnda kohta on tekkinud tohutusuured märtsikellukeste "pesad" ning ka neid peaksin harvendama ja mööda aeda "laiali puistama"... Heameelega olen nõus ka mõnele huvilisele jagama, kellel neid oma aias veel pole...
Märtsikellukeste pere

Oleks olnud mõistlik ka mõni suurema plaani pilt teha aga ausalt öeldes näeb see ikka veel nii piisavalt nukker välja, et käsi ei tõusnud klõpsu tegema... Kui ka teised lilled juba kasvama hakkavad, läheb rõõmsamaks! Tegelikult olid ka väikesed nartsissid juba ninad välja pistnud. Need ostsin eelmisel aastal potiga ning torkasin rabarbripuhma kõrvale. Neidsamu nartsisse "Tete à tete" on aeda juurde tulnud mitmel korral ning nad on end seni väga vastupidavast küljest näidanud.

Rabarber näitab ka juba oma roosasid nuppe ning oleme viimastel aastatel linnast alati varem esimesed varred kätte saanud. Kindlasti on abiks ka see, et siin jõuab neil paremini silma peal hoida ning kuivade ilmade puhul kasta...


Kuigi linna-aias on meil ainuke suurem igihaljas element elupuu, lisab vähemalt üks taim ka sügise, talve ja varase kevade aega rohelist. See on igihali, mis kasvab meil mõnes kohas maja ääres ning aias ühes vanas kaevurõngas. 

Umbes kümme aastat tagasi nägin kurja vaeva, et igihali taimi maja äärde kasvama saada, ent nüüd on ta oma koha seal sisse võtnud ning katab ilusti ära varjulise ala, kus muru sugugi kasvada ei tahtnud. See-eest umbrohi tundis end seal muidugi väga mugavalt ning senimaani tuleb teda igihali vahelt taga ajada. Sarnase pinna peale maja lähedal püüdsin eelmisel aastal istutada ka roomavat akakapsast, aga tema pole veel jõudnud end seal koduselt tundma hakata.

Eelmisel aastal ostsin veel septembrikuus Repsu Taimetalust taimi ning ka neilt on üks armas kevadekuulutaja juba ennast näitamas.

Mõtlesin küll kirjutada ka tubastest kevadekuulutajatest aga mind sõna otseses mõttes lükatakse praegu toolilt... Nii et selleks, et postitus üldse kusagile jõuaks, tuleb teha lühidalt ning ots selleks korraks kokku tõmmata.

Nagu olen juba selle lühikese aja jooksul aru saanud, pole sugugi lihtne stabiilselt blogi pidada ;) Au ja kiitus neile, kes jõuavad seda teha ning samas ikkagi ka "päris elu" elada, mitte ainult arvuti taga istuda. Mõnes mõttes tundub, et teiste blogide lugemine võiks olla näiteks televiisori aseaineks. Selle vahega, et siin avastad päris inimeste tegemistest-toimetustest ja elust palju põnevat, samas kui pildikastis on palju sellist, mis väljamõeldud, üle paisutatud või ära klantsitud. 

Eks me kõik ju ka enda asju esitame kindlasti natuke korrigeeritud moel aga see on ikkagi elus, päris. Ja inimesed, kes blogivad ning kommenteerivad, on päris. See ongi kõige toredam selle juures :)




2 kommentaari:

  1. Igihali on idee, mille ma siit kõrva taha panen - panna sinna pinda katma, kus mul muru ei kasva.
    Rabarbri võib ka kattelooriga katta, saab veel varem saaki.
    Head paranemist väikesele põdejale! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Täna ongi juba tervisega parem :) Huvitav jah, et alguses ei tahtnud igihali sugugi majaseina ääres jalgu alla võtta. Aga vist on asi ka selles, et talle kuivus ei meeldi ning algul oli seal pigem kuiv muld. Kuid mida rohkem teda juurde kasvas, seda paremini suutis ta ise hakata pinnases piisavat niiskust hoidma... Ka natukese tallumist kannatab igihali ilusti ära :)

      Kustuta