Algus - le début...

Kuigi minu blogi sai tehtud juba vast aasta tagasi, ei alustanud ma kohe kirjutamisega. Sest
kui leht sai vormistatud, jäin mõtlema - kellele? Ometi olin vastuse juba kirjutanud blogile nime andes - c'est moi! Ehk: "see olen mina", või kasvõi "mina siin!". Nii hüüdis ka alati mu ema kui ta minu juurde tulles uksest sisse astus.

Nii põnev on vaadata kuidas miski areneb... Aga kui ise millegisse tõsiselt sukelduda, võib tagasivaatamine päris meelest minna - aina planeerid ja mõtled, et mida oleks veel vaja teha ning mis võiks olla järgmine paljudest uutest sammudest... Vahel on aga päris hea tagasi vaadata ning tunda heameelt sellest, mis tehtud.

Nii jõudsingi mõtteni, et kõige rohkem on mul blogi vaja enda jaoks. Et jääks mingi märk oma mõtetest või tegemistest. Millestki, mis on parajasti oluline. Või ei tundugi oluline kuid pärast, tagantjärgi vaadates, on seda ikkagi. Jälg millestki, mis on juhtunud, tükike minu elust. Ja tore kui seda saab ka teistega jagada ning teistelt üht-teist õppida, mõtteid vahetada.

Mulle on alati tundunud, et ma poleks suurem asi blogija. Ilmselt olen aga blogi pidamisele lähenenud valest küljest - mõeldes liigselt sellele, kas ka teistel oleks huvitav seda lugeda... Muidugi on tore leida mõttekaaslasi ning imetleda teiste toimetusi, saada neist innustust ning teinekord tuge oma mõtetele. Olen ise alati teiste blogidest palju põnevat leidnud. Enda blogi puhul on aga alati tundunud, et ma pole selleks valmis. Küllap tuleb selle tundega lihtsalt leppida, sest alati on võimalik midagi paremini teha. Kuid selleks, et midagi üldse tegema õppida, tuleb sellega ka algust teha.



Peamine, mida tahaksin jälgida ja talletada, on toimetused ja arengud aiaruumis. Iga aasta aias on erinev ning tagantjärele ei mäleta enam kõike nii täpselt kui tahaks. Pealegi on alati rõõmustav näha kasvamist - nii aias kui ka enda tegemistes. Kahju, et sageli jäävad n.ö "enne" fotod ja ülestähendused tegemata ning nii ei saagi kogu arengut ja edasiminekut jälgida...

Aias toimetamine on olnud minu jaoks üks suuremaid rõõme viimastel aastatel. Kõige rohkem olen seda jõudnud teha suvilakrundil Suurupis, kus traditsiooniliselt olid lilleaia asemel pigem köögiviljapeenrad. Sellepärast polnud seal tavapäraseid lillepeenraid vaid kõik taimed olid ümber krundi siia-sinna laiali pillutatud. Väga suure osa nendest kaevasin 2013. aasta suvel välja ning istutasin kokku, uutesse peenardesse.

Mõned ümberistutatud taimed jäid ümberliigutamise tagajärjel põdema (liiliad näiteks) aga mitmed tundsid end uues kohas palju paremini ning on näha, et juba tulebki hakata uuesti istutamisega tegelema, sest uus koht on neile kitsaks jäämas.

2013. ja 2014. aastal katsetasin esimesi kordi talikülviga ning mitmed lilled Suurupi peenardes on alguse saanud sealt - näiteks veripunane maran "Karmen", mille õis järgmisel pildil ilutseb. Ma ei raatsinud välja kiskuda ka pisikesi võõrasemataimi ning need tänasid mind rohke õitsemisega ajal, mil muid õisi veel väga polnud. Lõpuks kasvasid mõned võõrasemapuhmad lausa püsililledega võidu.



Ka kollased ning tumepunased kannikesed ning valged meelespead kasvatasin ise ette ning nad on mind mõlemal aastal ilusa õitsemisega rõõmustanud. Eks näis, kas nad veel järgmisel aastalgi jaksavad seda teha...

Loodan, et nii nagu lilled jaksavad igal aastal uuesti kasvada, jõuan ka ise oma blogiga toimetada. Suvisel ajal võib see küll raskem olla, sest siis on ka väljas nii palju toimetusi. Talvel aga saab aiainimene unistada ja oma suviseid pilte imetleda :)