Miski pole lihtne

Tuleb välja, et kui mingi asi pole veel päris harjumuseks kujunenud, on ikka väga raske seda püsivalt teha. Nii on siis ka minu blogipidamisega - sai suure hooga pihta hakatud ja nüüd pikk vaikus eetris. Eks vahele on mahtunud nii üht kui teist, laste haigusi, ise köhitsemist-nohitsemist, mõned ilusad ilmad, mil arvuti taga istuda ei saa, palju muid töid-tegemisi... Ja väike torge kusagil sees, et pole ühtegi postitust teinud.

Suurupist avastasin eelmisel aastal väga ilusad lumikellukesed. Paar pundikest kaevasin välja ning need õitsevad nüüd linna-aias. Ülejäänud ootavad veel kaevetöid ja ümberistutamist. Neid on nii vähe, et ei tahaks, et nad lihtsalt kusagile muru sisse ära kaoksid...

Ühte uude peenrasse olen aga istutanud sellised roosakad tegelased. Sel aastal veel hästi õrnakesed aga ehk kosuvad järgmiste aastate jooksul...

"Lillepilte on internet täis" nagu keegi fb-s kirjutas. Aga enda lillepildid ikka armsad. Siis on vähemalt pärastki midagi vaadata kui sibulad mingil kummalisel moel on nagu maa alla vajunud. Eelmisel aastal seda muret polnud, et peaks muttidega kaklema aga sügisest alates on nad tõsiselt uuele ründele asunud. Nii et parem ikka oma ilusatest õitest pilti teha, siis jääb mälestuski kui midagi kusagile sügavustesse ära veetakse ;)

Järgmiseks paar pilti looduslikest varastest õitsejatest.

Ootan lahkelt kommentaare nende taimede nimede kohta kui keegi soovib jagada :) Ilmselt olen neid kusagil kunagi kohanud aga on jälle meelest läinud. Ja ka sooviavaldusi võib saata kui keegi enda aeda ka selliseid varajasi õitsejaid sooviks. Suurupi suvilas on nad end aastaid saanud rahulikult külvata ja seetõttu jagub neid kenasti kõikjale - ka sinna kuhu vaja poleks. Nii et heameelega sokutan soovijatele ka. Mesimummudele on kindlasti neist rõõmu, sest kultuurtaimedest veel ju väga paljud nii vara ei õitse.

Piltidelt ilmselt aru ei saa aga nad on pigem üsna väikesed, sobivad kasvõi põõsaste alla ilutsema. Endal on kahju, et kuna nad meil muru sees kasvavad, tuleb üks hetk ikka ja jälle maha niita...

Veel üks sügisel istutatud uus iludus, mille nime ma üles pole märkinud. Aga õied on imeilusad triibulised!

Plaane selleks aiahooajaks on palju, hirmus palju. Mitmeid asju vaja ümber tõsta, siia-sinna tahaks peenraid juurde teha, või muuta umbrohtunud alasid muruga platsikesteks... Üks selline koht on meil Suurupis mustsõstra- ja karusmarjapõõsaste ümber. Vanasti kõrgus üle nende vana ploomipuu, mille viljad olid kahjuks pigem kibedad, tänu mõrkjale koorele. Nüüd seda puud enam pole ning päikesevalgus ulatub kõikjale. Ent põõsaalused on ikka samasugused, nagu varem - kaetud kena rohelise haljendava... karulauguvaibaga. Väike tõestusmaterjal järgmise foto näol:

Vasakul allnurgas pisike lapike, kust alustasin oma võitlust sel esmaspäeval... Sain välja korjatud vast 4 potitäit karulaugusibulaid. Ja ilmselt jätkan selle tegevusega tasapisi. Karulauk on meil looduskaitse all aga meie aiamaal ei kaitse teda paraku miski minu eest ;) Ja samas ei kaitse mitte keegi mind tema pealetungi eest. Tean, et seemnetest pidi olema üsna raske karulauku kasvatada kuivõrd need vajavad eelnevat stratifitseerimist. Aga kui ta end kusagil koduselt tunneb siis külvab ta ise ennast väga hoogsalt. Ainuke kaitse tema laiutamise vastu oleks tema õisikute ärakorjamine, mida ma ilmselt tulevikus tegema hakkangi - kui olen suutnud endale vajamineva kusagile peenrasse koguda. Aga kõik huvilised on oodatud, ülejäävad väärtuslikud sibulad tahaksin kõik ära anda - ja neid jagub :)

Aknalaudadel sirgub mul sel aastal (nagu ka eelmisel kevadel) palju siilkübara taimi. Kas neist just lubatud sordiomadustega taimed saavad, ei tea veel, sest enamasti keegi erilisemaid sorte seemnetena ei müügi. Leidsin aga veidi rohkem kui aasta tagasi ühe Kanada müüja, kes neid müüb ning tellisin eelmisel aastal temalt hunniku seemneid.

Hea õnne korral ehk mõni eelmisel aastal kasvatatutest ka juba õitseb ning siis saan teada, kas siilkübara sortide seemnest kasvatamine võiks õnnestuda või on see jälle lihtsalt üks elu õppetundidest :)

Kõvasti suuremaks on kasvanud ka päevakübara "Cherry Brandy" taimed, tegelikult peaksin neid juba vist laiali istutama, sest neil paistab päris kitsas olevat. Kõiki varem külvatud taimi kastan juba mõnda aega väetiseveega, sest minu tiheda istutusviisi puhul on neil ilmselt ruttu nälg käes.

Päevalilleseemned hakkasid ka kiiresti idanema. Eks oli neid ikkagi vara panna aga mind huvitas, kas minu enda korjatud seemned idanema hakkavadki. Üks neist on pool-kõrgekasvuline (u 150 cm) "Fair Joy", millel on oranzhikamad õied, mida tekib varre otsa juurde kui äraõitsenud õis eemaldada. Teise puhul kahtlen, kas see on "Malinovaja Koroleva", sest kuivatamisel läks mul nii mõnigi seemnekuhi segi. Aga seemned olid teistsugused (tumedad) ning ka nüüd, kasvavate seemikute varrel on näha punakat tooni, mida ma teistel päevalilledel ei mäleta eelmisest aastast. Fair Joy seemneid oleks mul kindlasti jagada, ja ilmselt ka arvatava Malinovaja Koroleva omi. Ka tavalise päevalille seemneid on, palju-palju - nii kõrgeid kui ka madalamaid (u 50-100 cm). Eelmisel aastal kasvasid madalad mul väga kenasti ühes peenras ja neil jäi seal lõpuks kitsaks (olin jälle liiga tihedalt külvanud). Siis istutasin veel üsna hilja (augustis?) nad korraliku mullapalliga ettevaatlikult ümber, kanalisatsiooni paigaldamisega tekkinud hõreda koha peale hekis. Ning tasuks oli septembrikuus selline vaade:

18. septembril 2014

Ohhh... seda pilti vaadates tundub uskumatuna, et see on enda tehtud ja veel eelmise aasta septembrikuus. Nii tahaks juba rohelust, sooja... Aga samas - siis ärkab kohe ka (ja tegelikult juba ongi ärganud) umbrohi, mis end kõikjal lõputult mugavalt tunneb. Avastasin, et minu toredates uutes peenardes tunneb end väga hästi ka kanakoole :( Eelmisel aastal ta vist alles kogus ennast ning nüüd on hakanud rõõmsalt kasvama. Kui kellelgi on kogemust sellega, et mittesoovitavaid taimi on peenras, teiste taimede keskel õnnestunud mingi mürgiga pintseldada, oleks tore teada... See oleks küll viimane variant, sest seni pole ma mürke arvesse võtnud, tahaks ilma saada. Aga mõned umbrohud on kahjuks müstiliselt vastupidavad...

Veel mõned viimased pildikesed. Eelmistel aastatel olen püüdnud talikülvata heleeniumit, ebaõnnestunult. Sel aastal otsustasin toas proovida ning sain pärast esimest ümberistutamist 2 kena potsikutäit. Välja näevad sellised:

Siis panin mingite enda korjatud seemnete asemel, mis ei idanenud, potti liatrise omad. Ning selgus, et needki hakkasid väga hästi kasvama. Hetkel on küll veel väga väikesed (vasakul) aga siiski tundub, et tugevamapoolsed taimed. Eks näis, kas suudan nad kusagile sellisesse kohta panna, kus nad suvel rahulikult kasvada saavad. Aga keskmised suured taimed on hoopiski granaatõunapuu omad. Sa ka huvi pärast 5 seemet potti pandud.

 Nii see kevad saabub :)