neljapäev, 17. mai 2018

Suvine kevad :)

Maikuu on meie peres tihe sünnipäevatamise aeg, siis saavad vanemaks täiskasvanud. Septembris on aga laste sünnipäevad... Viimastel aastatel on maikuu olnud üsna kehvade ilmadega, nüüd lõpuks on siis käes imeliste ilmadega mai!

Sel aastal on ka väga selgelt näha suur vahe kevade edenemises linnas ja mereäärses Suurupis. Olin lehtede puhkemise aegu just linnast ära, nii et see tuli suure üllatusena. Mere läheduses aga on senimaani paljud puud veel üsnagi raagus. Ehkki päeval on seal soe, langevad õhtused-öised temperatuurid ilmselt parajalt madalale.

Arutlesime ka, kui kaugel siis tavaliselt meie sünnipäevade paiku kevad on ning leidsime, et tegelikult on ikkagi ka varem olnud maikuus selliseid sooje ilmasid, et õunapuud, tulbid ja kastanid on täies õies olnud. Minust on 2- või 3-aastasena pilt õitsvate õunapuude all ning ka kooliajast on selge mälestus, et sageli oli loodus juba ärganud ning paljud puud ja lilled õitsemistuhinas.

Suurupis jäid sel sügisel roosid talvekatteta, seega selgub peatselt, mis siis neist saanud on... Minu katmine on nagunii olnud alati väga tagasihoidlik, ainult sobiva katteturbaga. Üleliigse kattematerjali ärakorjamine kevadel on olnud palju suurem ettevõtmine. Majaäärses peenras paistab küll, et oli neil talvitumine üsna hea, sest seal on kindlasti soojem kui keset aeda. Lisaks panin sellesse peenrasse sügisel ka uusi sibulaid nii et praegune vaade on olnud päris kena.



Aias õitseb nüüd ka pirnipuu (mis pildil alles hakkab lehti sirutama) ning mitmed kirsipuud. Õunapuud alles võtavad siin hoogu, samas kui linnas võib juba mitmendat päeva nautida valget-roosakat õiemerd ning imelist õunapuuõite aroomi.





Mõned maasikataimed said kunagi olude sunnil kasvuhoonenurka pistetud ja sinna nad jäidki... Olulist saaki sealt ei saa, sest eks nad kipuvad päikeseliste ilmadega ikka janusse jääma kuid teisest küljest teevad need esimesed varajased marjad lastele nii palju rõõmu, et pole näinud põhjust neid sealt ära ka võtta... Pildil uhkeldab esimese õiega küll punane kuumaasikas aga praeguseks õitsevad ka aedmaasikad põhjalikult ning mõnel on juba ka pisikesed rohelised marja-alged küljes. Tuleb ainult loota, et teod neid ei jõuaks avastada!

Tänu kuumadele ilmadele pole teorindel kahjuks midagi rõõmustavat - välismaiseid arvestatava suurusega pahalasi olen mitmel päeval juba kohanud, liiga mitmeid.

Eelmine suvi läks kuidagi väga kiiresti ja loodan väga, et sel suvel jõuab natuke rohkem toimetada ning natuke rohkem ka puhata ja nautida.

pühapäev, 12. märts 2017

RAF :)

Aeg on tasapisi hakata tomatite külvamisele mõtlema. Miskipärast oli mul tekkinud suurem huvi tumedamate tomatite vastu, eriti on mulle maitsenud Kumato. Samas kirsstomat Indigo Rose oli minu jaoks eelmisel aastal pettumus. Aga võib-olla on ka sellel tomatil mingi nipp kuidas teda paremini hooldada oleks saanud. Näiteks allpool kirjeldatud sordil on selleks soolane vesi.

Mul on varasematest aastatest päris palju lemmikuid ning mitmetelt ka seemneid säästetud. Teinekord olen ka poetomatitelt seemet kogunud ja nüüd sattusin enda jaoks uue huvitava tomati otsa, mille nimeks RAF.


Selline, põneva tumedama välimusega tomat, minu mäletamist mööda olid minu 3-4 tomatit veel tumedamadki, ribilisemad ning mõni üsna ebakorrapärase kujuga. Maitse oli aga imehea ning seetõttu otsustasin ka mõned seemned säilitada. Mõned... paraku on väga lihtne neid rohkem koguda kui endal vaja, kuid mis sellest ikka. Kui kellelgi huvi, jagan hea meelega!

Infot tema kohta ikka natuke leidsin, näiteks siit. Järgnevaks umbkaudne ümberjutustus sellest tekstist.

Kiidetakse, et on hea, parajalt tasakaalustatud maitsega tomat, milles on nii magusust kui hapusust - see mulje jäi ka mulle endale. See sort valmib suunaga seest välja ning sobivat ka tooremas seisus tarbida, soola ja oliivõliga.

Raf tomat on traditsiooniline Marmande-tüüpi tomat, mis kannatab hästi soolakat vett ning teda kasvatatakse peamiselt Hispaanias, Almeria kandis. Lihakal tomatil on suhteliselt vähe seemneid ning ta pole vesine, vaid aromaatne ning mineraaliderikas, äratuntavalt omapärase maitsega. Viljaliha on roosakas, kompaktse tekstuuriga, tihe ja mahlane. Tomati kuju on ebakorrapärane, sügavate ribidega, veidi lapiku kujuga. Viljal on intensiivne roheline värv, mis on varre ümbert peaaegu mustjas.

Nimi RAF (Resistance A Fusarium) tuleb sellest, et tegu on esimese fusarioosile (tomati seenhaigus) resistentse tomati sordiga. Raf pole hübriidtomat vaid variatsioon, mis on saadud traditsiooniliste tomatite selekteerimisel.

Raf pärineb aastast 1961, mil sort saadi tomatite Marmande Clause 27 ristamisel USAst pärit fusarioosile resistentse tomatiga. Uus sort registreeriti prantsuse firma Clause poolt aastal 1967. Pärast registreerimist kasvatati ja arendati tomatit Hispaanias, peamiselt Murcia, Alicante ja Almeria piirkondades, kus ta kõige paremini kasvuoludega kohanes ning sai hea vastuvõtu. Hilisem hübriidtomatite ilmumine piiras tema kasvatamist, koondades selle üksnes nendesse piirkondadesse, kus kasutati kastmisel merevett. Raf'i hakati kasvatama väiksemas koguses, pakkudes teda eksklusiivse kvaliteediga tomatina.

Kuigi seeme on prantsuse päritolu, peetakse Raf'i 100%-liselt Almeria päritolu tomatiks, sest just kohalikud põllumehed teavad, kuidas teda merevee piirkonnas õigesti kasvatada, et saada seda erilise kvaliteediga tomatit.

.......................................

Nojah, ja nüüd siis mõtlen mina, et prooviks ka!
Eks näis, mis saama hakkab - võib-olla peaks nende taimedega ka paar sõna hispaania keelt rääkima :)


reede, 10. märts 2017

Juulikuu teine pool...

Nagu mitmedki möönavad - ilmselt (kui parajasti pole käsil mingi väga katastroofiline aasta) - saab pea iga aasta üsna sarnaseid pilte üles riputatud. Ikka on ju omad lemmikud ning taimed, mis igal aastal end hästi tunnevad. Samas ju ei tea - suvilates on lisaks loodusjõududele muudki tegelased, kes ringi rändavad - koerad, linnud, mõni pahatahtlik möödamineja (meenub lugu, kus kellegil oli aed sügis-talvehooajal roosiistikutest puha paljaks tehtud)... Nii et ju se jäädvustamine ikka vajalik on, vähemalt iseendale :)


Nostalgie

Chinatown

Lady Emma Hamilton


Grootendorst

Monarda

Monarda

Ema valge floks

Kollane kõrgem kukehari lahkelt aiahuviliselt

Jumikas, seemnest kasvatatud

Mõrsjalill
Heleenium, delfiinium - kõlab nagu luule!



Kingitus lahkelt aiahoolikult - aga nimi ei jäänud sugugi meelde, kas ehk mõni kobarpea?

The Fairy

Ilus päevakübar "Merevaik"

Gaillardia Burgundy


Raudrohi Cherry Queen


Gaillardia Fanfare Blaze



Gebrüder Grimm



Summer Song

Vana floks ja delfiinium Blue Donna (või Belladonna?)




Külaline



Siilkübar


Sinine mesiohakas Veitch Blue










Seemnest kasvatatud heliopsis

esmaspäev, 6. veebruar 2017

Juulikuus lund polnud maas... pilte 5. juulist 2016

Jätkan suvepiltidega...
Loodetavasti jõuan saabuval kevadel-suvel neid ka kohe üles riputada, siis äkki ei pea selliseid imepikki pildipostitusi tegema. Kuid tegelikult kui juba pildistama oled hakanud, koguneb pea iga kord üsna palju fotosid. Olgugi, et mõned lilled on ju igal aastal umbes samasugused - aednik on ikka oma hoolealustest korduvalt vaimustuses ;) Igakevadine ja -suvine elu ime puudutab meid alati uuesti!

Muidugi saaks praegu postitada pilte näiteks nädalakaupa, sel juhul venitaks nendega võib-olla isegi kevadeni välja ;). Aga vist siiski mitte, sest vaatan, et juuli esimese poole pildid ongi pea kõik tehtud 5. juulil! Siit nad nüüd tulevad:

Kui ainult mäletaks nüüd kõiki nimesid - igal juhul on need liiliad paari istutamisjärgse aastaga kenakese hoo sisse saanud.

Samas majaäärses peenras on esimest aastat kaunis sametikarva roos Munstead Wood.

Emalt päranduseks saadud elulõng, mille nime ei tea... Aga paar aastat pärast istutamist on temagi suurema hoo sisse saanud ning õitses päris pikalt...

Päkapikk kivipeenras




Chippendale

Kui nüüd mäletaks seda nime - vapper õitseja igatahes, kelle õiekobaraid jätkus päris kauaks :)


Biedermeyer Garden

Sangerhäuser Jubiläumsrose


Kollase-valge peenar tujukate eranditega


Harilik raudrohi Hoffnung 

Kronprinsesse Mary Castle

Jälle üks pärandustaim - kuningakepp. Õitsemise ajal kena kollane puhmas, paistab aga silma parajalt hakkaja levimise poolest.
Ja veel üks pärandus - lillade õitega hosta minu muidu peamiselt kollase-valge peenras. Aga kuna ta on nii hästi kohanenud siis ei raatsi teda kuidagi sellest peenrast välja kaevata. Nimelt pea pool sai nagunii juba ära võetud kuid sellest hoolimata nägi ta sel suvel täpselt sama suur välja kui varemgi... Et ülejäänud hostad end keset lauspäikest nii hästi ei paista tundvat, ei raatsi sellist ümberkohanenud tegelast sealt välja sikutada...


Molineux erinevat värvi õied.

Väga kehvasti loetav silt teatab, et tegu on kreeka raudrohuga.

Summer song ja üheaastane ibeeris. Viimastel aastatel pole ma ibeerist isegi enam eriti külvama pidanud, sest ta külvab end ise ning minu hooleks jääb taimi parematesse kohtadesse ümber paigutada.


Gaillardia ehk mõrsjalill "Fanfare Blaze" on madalam sort, õied on tugevpunased, sügise poole tasapisi tuhmuvad.



Vana roniroos. Seda on kuulu järele isegi mitu korda ümber istutatud ning nüüd ma enam hästi ei teagi, mida temaga ette võtta.

Nimelt pildile olen saanud need paar oksakest, mis korraga õisi kandsid, ülejäänud põõsas kandis veel ehk mõned ükskud õied ehk sellises suuruses taime kohta oli seda ülimalt vähe. Võiks arvata, et ehk saab ta liiga vähe valgust, samas seda nagu ikka on ka... Olen mõelnud, et ehk ikka kaevaksin ta välja ning istutaksin kusagile aeda ümber, sest seal tal päikesest puudust poleks. Praegune koht on kohe suvila ukse kõrval ja tahaks, et seal ikkagi oleks mõni selline taim, mis rohkem õitseks. Tänapäeval on ju juba ka neid roosisorte, mis mingil määral varju ka taluvad. Või?

Siin ta on - palju varsi, vähe õisi...

Imeline Nostalgie...


 Ja suurepärase lõhnaga Chinatown...




 Illusion
Nagu ei usukski, et tõesti nii palju õisi oli, põõsas pole tegelikult ka veel kuigi kõrgeks kasvanud mõne aastaga... Kuid pilt kinnitab, et see oli ikka päriselt - Rosarium Uetersen.
 Lady Emma Hamilton erinevates poosides ja kooslustes.




Majaäärne roosipeenar nurga pealt vaadatuna.

Ja lõpetuseks mitte ehk kuigi hea pilt, ent see-eest vasakul pool üks esimesi roose, mis mul kunagi imetlusest hinge kinni võttis - imeliste õitega Augusta Louise.